Täna tuli selline tunne peale, et vot nuid peaks kirjutama. Kui mulle seda veel natuke lubatakse ja beebialarm ei hakka tööle, siis teen seda ja jätkan eelmist aruannet minu tööotsingute kohta.
Jäin viimati selleni, et kohtusin nõustajaga nr. 3, kes mulle midagi eriti tarka öelda ei osanud. Peale mõningasi tööotsinguid ja ohtrat paberitemäärimist oli selge, et pean taotlema ka toimetulekutoetust (korter jne), sest ainult tööturahast ei piisanud lihtsalt. Tegin seda, ja maandusin jälle kesklinna tööametis (mis asus minu tollasest korterist umbes 200 m kaugusel, mugav, eks). Nii, seal sain loomulikult UUE nõustaja, kellegi kreekapärase nimega härrasmehe. Kui ma temaga esimesele kohtingule läksin, siis selgus kohapeal, et tal on hoopis puhkus. Haa! no ega töö ju tegemata jää - mind võttis vastu üks hästi asjalik noor naine. Muide, selgituseks veel niipalju, et nüüd ei olnud enam tegemist mitte tööametiga, vaid sellega samas majas asuva riigifirma JobCenteriga. Ja kuulu järgi pidid selle töötajad olema asjalikumad. Mis siin imestada - tegemist ju firmaga, mitte ametiga ja ametnikega. Olgu kuidas oli, see noor daam (nimetagem teda siinkohal nõustajaks nr. 5, sest nõustajaks nr. 4 sai ju järjekorra alusel kreeka mees,) saatis mind edasi ühe teise tädi juurde, sest alfabeedi järgi ei kuulunud ma tema piirkonda. Nõustajaks nr. 6 sai üks vanem tädi, kes siis minu asju esiti ajas. Mingil hetkel kohtusin lõpuks ka oma kreeklasega, kes, kujutage ette, hakkas uurima, MIS HARIDUS mul on!!!! Siis ma katkestasin teda küll juba poolelt sõnalt ja ütlesin, et ma olen seda juba kolm korda pidanud neile teada andma, et kes ma olen ja mida ma oskan. Otsigu oma paberites. Ta muide tegigi seda ja ei esitanud mulle rohkem sellelaadseid küsimusi. Tööd tal mulle loomulikult pakkuda ei olnud.
Aeg läks. Tööd ma ei saanud ja vahepeal käisin aeg-ajalt tööameti majas oma kreeklasega kohtumas. Seal peab ju end teatud vaheaja järel näitamas käimas, et ma mingil juhul nt kuskil välismaal ei ole. Vahepeal oli kreeklane jälle puhkusel ja mind teenindas üks vene päritolu neiu. Ka asjalik. Andis head nõu! Ta oli vist esimene sellelaadne selles kambas. Nimetagem teda sellepärast siis nõustajaks nr. 7. Kui ma viimast korda pidin kreeklase juurde minema, siis teenindas mind ka üks uus tädi (nõustaja nr. 8) ja teatas, et kreeklane EI TÖÖTAGI ENAM SEAL. Koondati, muide. (Kuigi minu kättemaksu meel oleks olnud rõõmus, kui ta oleks oma töötulemuste pärast lahti lastud, oli tegelikkuses tegemist hoopiski vastava poliitikaga, mis vähendas JobCenteri töötajate arvu.) Viimast korda läksin sellesse asutusse aga sellepärast, et mul oli uus tööleping näpus (sellest mingis järgmises lõigus) ja teatasin neile, et mul on nüüd töö olemas. Ilma muide, et nad oleks vahepeal mulle ÜHEAINSAMAGI tööettepaneku teinud. Minu uus töö oli aga väike tööots ja see viimane nõustajatädi uuris siis, et kas ma ikka tahaks täiskohta ka millalgi. Mina, et loomulikult. Ja siis, kujutage ette, andis see tädi mulle tõepoolest ka ühe tööpakkumise ja lisaks veel ühe koolituse kuulutuse. Ma olin sõnatu! Kuus kuud ainult nõmedat paberimäärimist ja ei mingeid ettepanekuid, ja nüüd, kus mul on töö, tuleb siis ka mingi pakkumine.
Ütlen kohe ette, et ma sellele töökohale ka ei kandideerinud ja tegelen siiamaani oma väikeste tööotsadega.
Ahjaa, tegelikult kohtusin ma siiski veel ühe nõustajaga (nr.9 siis), kellega ma nö lõpparvet tegin ja oma rahaasju selgitasin. Temaga kohtusin ma vist ka paar korda. Enne temaga viimast korda kohtumist juhtus muide järgmine lugu. Kuna see nr.9 oli mulle kirja saatnud, kus seisis, et kui ma tööd ei saa, siis pean ma Eestisse tagasi sõitma (!, riigi raha ju mängus, logisch), siis tahtsin seda asja kõigepealt telefoniga klaarida. Nr. 9-t polnud sellel hetkel oma telefoni otsas ja minuga rääkis keegi noor mees. Pikema jutuajamise peale teatas mees mulle lõpuks, et "Eesti ei ole ENAM Euroopa Liidus". Ma siis sellepeale, et ohoo, mis ajast siis?! Sellepeale tema, et "seda peaksite ju teie ise teadma". Kuna mul viimastest asjade käigust ilmselt nii head ülevaadet ei olnud, siis ma lihtsalt ahmisin õhku ja kirjutasin feissbuukis suurte tähtedega pealkirju. Oma ex-boyfriendile ehk mu praegusele mehele rääkisin ka lugu ja sellepeale helistas tema tööametisse ja vist saatis meili ka. Meie viimaseks kohtumiseks nõustajaga nr. 9 olin end juba pisut kogunud ja ütlesin tallegi, et hoidku nad pigem oma töötajad aktuaalse poliitilise seisuga kursis. Ütlesin talle, et "this made my day". Me lahkusime sõpradena, vähemalt selleks hetkeks :)
Ühe asjaga panin ikka puusse ka. Nimelt läks vahepeal tööle ka minu sellel hetkel peaaegu täiskasvanud tütar ja teenis pere eelarvesse väheke raha juurde, no kooli kõrvalt muidugi. Kuna mina sellest aga tööametit ei informeerinud (teil on õigus, loll tegu ja seadusevastane - tean!), siis pidin mingi osa rahast tagasi maksma ja lisaks trahvi ka. Ai-ai, tegi haiget küll, aga elasin üle. St trahvi maksis ära juba minu mees... :) Peale trahvi maksmist ei ole ma nendest ametitest enam midagi kuulnud ja ma loodan üliväga, et ma ei pea ka enam kunagi nendega mingit pistmist pistma!
Aga et kuidas ma siis tööd sain. Juba siis, kui töötuks jäin, tegin end FIEks ja tegin siin-seal mõne otsa. Seal firmas, kus mu mees on juhatuse esimees, oli parajasti vaja bürootöötajat ja raamatupidajat. Kuna sealne käive on hallatav ja raamatupidamine kassapõhine, siis hakkasingi seda tegema. Alguses FIEna ja siis hiljem töölepinguga. Ja muud ei olnudki vaja. Kuna asi oli üsna tõsine, siis oli ka hirmus oluline, et mul ikka nö sotsiaalkindlustuskohustuslik töökoht oleks olemas. Ja tänu tutvustele (hmm, tuttav värk, eks?) sain siis selle pisikese töölepingu ning ühe allkirjaga olid lahendatud kõik probleemid nii tööametiga, JobCenteriga kui ka ähvardava välismaa-ametiga.
Vahepeal on õnneks juba hulk vett merre voolanud ning murede liiv on kaldalt uhutud. Nüüd on selline tunne, et maa on juba väheke kindlam jalge all :) Ja noorem tütreke hoolitseb päikesepaiste eest :) Vanem muidugi ka :), ausalt, aga ta peaks tuba vähe tihedamalt koristama...
Nii, nuid saigi siis see pikk jutt veeretatud, mis juba tükk aega tahtis kirjutamist.
Eks siis millalgi jälle!
Mõnusat draakoniaastat teile!
K.
