MINA JA TÖÖ

Asi algas kõik 2010 aasta 4. jaanuaril, kui läksin esimest korda Frankfurdi tööametisse. (Ma siis ju veel ei teadnud, et see minu vaata-et teiseks koduks saab...). Kohtusin seal ühe proua ametnikuga, kes võttis vastu minu paberid - mida, nagu siin ikka kombeks, hulgaliselt oli. Ahjaa - et miks ma sinna üldse läksin? Nimelt pidi seda sammu sooritama kolm kuud enne mu tähtajalise töölepingu lõppemist. Seadus, logisch. Muidu järgnevad sanktsioonid (manage nüüd silma ette vibutav sõrm).

Ühesõnaga, andsin oma paberid sisse 4. jaanuaril ning palusin kohe panna endale ka üks aeg kinni töönõustaja juures - mõtlesin oma tavalise talupojamõistusega, et ju sellest ehk ikka mingit abi on. Aeg pandi mulle kinni ja mina jäin põnevusega ootama. Ootasin tegelikult kahte asja - tõepoolest seda kohtumist nõustajaga, et äkki ta ütleb mulle midagi tarka ja et äkki ta leiab mulle kohe uue ja huvitava töö. Ja teiselt poolt ootasin põnevusega, et kas minu töölepingut haiglas pikendatakse või mitte.

No saabus veebruar ja siis korraga teatati mulle telefonitsi, et kuna ma olen kõrgharidusega, siis ma ei kuulu üldse mitte kesklinna tööameti alla, vaid üle jõe Sachsenhausenisse. Ahah. Mis tähendab ka seda, et tuleb kokku leppida uus kohtumine hoopis uue inimesega. Seega nõustaja nr. 2. Mulle öeldi, et millalgi veebruari lõpus. Jäin ootama. Põnevus üha kasvas.

Saabus veebruari lõpp ja kohtumisest uue nõustajaga ei kippu ega kõppu. Selleks ajaks olin kohtunud juba oma praeguse mehega, kes on ametnik ja ta arvas, et kuna mul tööleping ju veel kestab, et ma siis ei ole nö akuutne juhus. Ju nii siis vist oligi, sest ei kuulnud ma mitte midagi ka järgmisel kuul, kuigi ma isegi helistasin vahepeal ja uurisin asja, et kuidas siis nende kohtumistega on. Ja vahepeal oli saabunud märts.

Paar nädalat enne töölepingu lõppemist 5. aprillil teatati mulle, et minu töölepingut tõepoolest ei pikendata (sellest eraldi), mis tähendas seda, et minust sai akuutne juhus. Nüüd siis sain korraga ka tõepoolest aja ühe nõustaja juures. Nõustaja nr. 3.

Läksin kokkulepitud ajal oma uude tööametisse teisel pool jõge ja olin väga elevil. Olin isegi veel enne õiget aega kohal ja nii vara, et uksedki olid veel kinni. Kujutasin ette, et minu "juhtumiga" on nüüd kenasti kolm kuud tegeletud ja et professionaalne nõustaja mulle kohe midagi tarka ütleb. Selle asemel hakkas tööameti tütarlaps (teisi ei ole võimalik seda üldse kirjeldada) küsima, et mis haridus mul on ja millal ja kus jnejnejnejnejne. Kõik see, mis ma jaanuari alguses neile kenasti täidetuna ja allkirjastatuna andsin. Kui ma siis millalgi poole peal, väga hämmastununa küsisin, et kuulge, teil peaks ju kõik minu andmed olemas olema, siis vastas tütarlaps mulle mittemidagiütleval häälel, et ühest ametist teise antakse üle ainult NIMI, aga ilma andmeteta. Vot sedasi siis!!!!!!!!!!! Kannatasin selle peale ta küsimused ära ja siis asusime arutama, et no kus võiks minusugune loom tööd leida. (Olen nõus sellega, et minu haridusega ei ole just väga lihtne tööd leida, natuke liiga eripärane teine selle meie maise maailma jaoks...). Tütarlaps mõtles natuke ja siis ütles, et talle meenub, et kui tema oli algkoolis, et siis olid vot sellised ja sellised asjad seal, et ma võiks ka seda proovida. Andis mulle kolm lehekülge internetist välja trükitud tööbörsside nimekirju ja ütles headaega. Ahjaa, enne tegime koostöölepingu ka, et mina pean nii-ja-niipalju tööle kandideerimise taotlusi kirjutama. Ja et tööamet otsib ka minu haridusele ja isikule sobivaid pakkumisi. Ja seda ka, et see tütarlaps oli väga rahulolematu, kui ma talle teatasin, et ma ei ole nõus töö nimel nt Berliini kolima. Ta vibutas virtuaalse näpuga ja ütles, et no siis teie shansid on väga väikesed. Milles tal muidugi õigus oli, aga nõustajalt oleks nagu muud reaktsiooni lihtsalt oodanud.

Nii, tänaseks jätan pooleli, sest beebialarm hakkas tööle. Niipea, kui jälle lubatakse, jätkan oma tööotsingusaagat. Kohtumiseni!

uuuh... sada aastat ja üks päev pole kirjutanud...

no tere, tere, tere jälleeeee! Andke andeks, et ma pole endast nii palju aega korralikult märku andnud! Aga ma siis katsun nüüd seda viga parandama HAKATA, sest ausalt, rääkida on tegelikult palju.

Alustan kõige viimasest - sain jälle emaks ja naudin seda hetkel täiel rinnal. Mida vanemaks saad, seda rohkem naudidki, seda on väitnud juba kogenumadki emad, ja ma pean lihtsalt nõustuma!
Ja tanu alla sain ka nüüd, kus seda enam arvatagi ei osanud. Aga seda kingitust naudid siis ka just seda rohkem, kui arvad, et "ah ei minuga seda ju küll kunagi vist ei juhtu" ja siis just näed juhtubki :)

Et siis sedasi. Olen juba mitu aega tegelikult ka lubanud, et kirjutan oma eelmisest aastast kui suurest tööotsinguaastast ning pealkirjastan loo kas "leiboristide igavik" või "Saksa Bürokraatia On Maailma Kõige Hullem" või midagi sellist, mis annaks märku sellest, KUI kohutav see kõik kokkuvõttes ikka oli.

Nii et siis järgmise blogini!