progress vist

Tervist, s6brad!

Jälle pole tuhat aastat midagi kirjutanud... kuigi tegelikult - see pole päris t6si, vahepeal olen ka kirjutanud, aga nettilisamisega pole veel seni toime tulnud, ja pealegi... ma üleüldse m6tlen, kas seda eelmist blogi netistangi - kui järele m6elda, siis midagi erilist selles ju polnudki... (arnoldrüütellik lause, kas te ei leia?)

No igatahes, nüüd on asjad jälle niikaugel, et lihtsalt PEAN kirjutama.

Nimelt oli eile minu esimene ekskursioon siin koduseks saanud Frankfurdis. Oma giidieksami tegin tegelikult juba eelmisel aastal ära, aga tollal ei saanud ingliskeelsest eksamist läbi ja nii ei jäänudki mul muud üle, kui sellel aastal veelkord proovida. Ääremärkusena olgu öeldud, et kuigi ma räägin väidetavasti üsna hästi saksa keelt, ei lubatud mul saksa keelseid reise teha, sest ma ei olla kohalik st sakslane (6igemini m6eldakse selle all saksa passi, aga mis see tänapäevalgi loeb - pean silmas k6iki pearätika vasakulekirjutajaid jne...). No olgu kuidas on, minu keeleks oli eelmisel aastal eesti keel (tulge Frankfurti reisima, inimesed!!!) ja alates sellest aastast siis ka inglise keel.

No nii. Valmistusin eilseks jalutuskäiguks muidugi k6vasti ette - lugesin materjali uuesti üle, k6ndisin üksipulgi veelkord objektid üle, et reis klapiks nii informatsiooni kui aja m6ttes. Pidi tulema kahetunnine jalutuskäik.

Tegelikkuses oli nii, et kaks tundi enne grupi saabumist teatati mulle büroost, et grupp ei saanud lennuluba (vt. islandi tuhapilv...) ja et reis jääb ära. Ahah, m6tlesin ma. Vat siis.
Kolmveerand tundi hiljem teatas mu boss(inna), et reis ikkagi tuleb. Et kas ma j6uaks ikka 6igeks ajaks kohale. Mina oleks küll j6udnud, aga teine grupijuht, kes pidi ka tulema, kuna grupp oli liiga suur, ei oleks j6udnud. Seega leppisime kokku pool tundi hiljem.

Mina oli 6igel ajal kohal, keda aga polnud, oli teine grupijuht ja grupp. Umbes kümne minuti pärast tulid aga nii teine giid kui aeglaselt ka grupp. Nende grupijuht teatas meile kohe, et meil on ühtekokku aega üks tund, mis tähendas kokkuv6ttes seda, et kogu ettevalmistus lendas vastu taevast ja et tuleb kohapeal inproviseerda, kuidas lennuliiklusest väsinud poolakatele Frankfurdi metropol ühe tunniga selgeks teha.... uhhh.

Startisime siis raudteejaama eest minema, galopeerides ja hingeldades. Teine giid tegi ühe poole grupiga hirmsat tempot ja minu asi oli jälgida, et ma samal ajal informatsioonipause teen ja et me ikka neile järgi j6uaksime. Sellisel viisil ei ole ma veel kunagi Frankfurti läbinud, ka k6ige imelikumate giidi6petajatega!

Aga pilt Frankfurdist sai neile ikkagi ette, mis siis, et nad a) olid tulnud just kümnetunniselt lennult Mehhikost ja b) paljud ei saanud inglise keelest vist üldse arugi. See aga oli vist isegi hea, sest minul läks suure ähmiga ikka nii m6ndagi segi. Näiteks ei teadnud ma korraga, kuidas nimetada Bundesrechnungshofi inglise keeles (ausalt öeldes, ei tea ma sedagi, kuidas see täpselt eesti keeleski on, vist Maksuamet vms), ja siis ajasin ma ka ühe arvu segi, ja tegin 600. aastast korraga 800. Siiski ma LOODAN, et nad seda väga pahaks ei pannud ja ehk ei hakanud nad ka teise poole grupiga niisuguseid asju v6rdlema... Siin riigis on see muidu kombeks, et k6ikidel asjadel hoitakse hoolsasti silma peal, et mida sa teed ja mida sa ei tee, eriti kui see puudutab tööelu.
Kokkuv6tteks sain muidugi ühe kogemuse v6rra rikkamaks ja vähemalt on mul nüüd esimene reis tehtud!!!!!!!!!

a pro pos - tööelu... olin ju senini haiglas tööl ja nüüd enam oma kaks nädalat ei ole. Nad lihtsalt ei pikendanud minu töölepingut ja seega olen ma nüüd töötu. Vaatamata sellele ei ole ma mitte kurb, vaid saan esiteks elada isiklikku elu ja teiseks teha neid asju, mis mulle meeldivad. Näiteks valmistada ette oma nö nunnakspühitsemist, st ordinatsiooni :)

Järgmine kord, kui kirjutan, siis juba sellest viimasest sündmusest pikemalt :)

Ikka k6ige paremat,

teie K.