6htulehte ja postimeest. Eesti elu.

Täna ma kirjutan läbi öö, see on lihtne, see polegi töö... (hmm, öövahetus, m6istate).

Niisiis, käisin Eestis, nagu ehk pealkirjast ongi juba aru saada. Peale selle, et seal oli tore (loomulikult!), nägi see l6puks välja nagu riigivisiit - üks kohtumine ajas teist taga ja oli päevi, kus oligi pea iga uus tund uuele inimesele pühendatud. No selge, et ei puudunud ka niisama olemise tunnid. Ikkagi Eesti.

Minu reis algas eelmisel esmaspäeval sellega, et pidin üles t6usma juba pool neli, et minna poole viiest juba rongi peale, et j6uda viieks bussi peale, et j6uda 6igel ajal lennuki peale. (Nagu te ehk juba olete lugenud, on juhtunud ju sedagi, et ma olen lennukist maha jäänud...). No ja loomulikult ei saanud ma ju mitte varakult magama, nagu oleks v6inud varasele t6usmisele eeldada, vaid eelmisel päeval oli vaja koristada l6ppematuseni ja hilja veel pakkida jnejnejne. Igatahes sain ma siis magada kolm ja pool tundi, aga j6udsin nii rongi, bussi kui lennuki peale.

Umbes keskpäeva paiku olin Riia lennujaamas ja sealt sain nagu vana lätlane kunagi, kohe edasi liinibussiga kesklinna. Kust muidugi tahtsin minna esimese Pärnu bussi peale, et j6uda ema juurde. Sinti j6udmine oli äärmiselt oluline, sest esiteks oli mu kotis veel natuke märga pesu, mis ei j6udnud ära kuivada ja teiseks haises kotis üks eriti delikatess väga mädanenud juust. Selle kohta öeldi juustupoes Leipziger Strassel, et midagi paremat Prantsusmaal ei tehtagi. No saame näha.

Vastu minu ootusi olid k6ik varsti minevad Pärnu bussid välja müüdud ja mul oleks olnud v6imalik alles kell pool seitse 6htul ära minna. Samal ajal aga läks ka Tartu buss ning et mul oli tegelikult vaja teisipäeval niikuinii Tartusse minna, siis otsustasin s6ita otse. Tartusse mineku plaan oli tingitud väga banaalsest p6hjusest - nimelt ootasivad minu juhiload äravahetamist. No

tegelikult oli kogu mu reis ju sellest p6hjustatud, ning isegi töölt sain ju puhkust, sest ütlesin, et mul lihtsalt ON VAJA minna ja k6ik. See oli tegelikult ikkagi imelik, et nad mind puhkama lubasid ja et mul on isegi veel vabu päevi, sest olen ju töötanud vaid kolm kuud. Aga ma selle pärast eriti ei muretsenud, sest olin juba teel kodupoole ja üsnagi elevil.

Niisiis, s6itsin seega 6htul Tartu poole, olles veetnud Riias lugematud viis tundi. Käisin mingis pseudo jaapani restoranis. Saatsin sealt Riinatädile s6numi, et olen Riias jaapani restoranis. Riina kirjutas vastu, et ägedam oleks, kui ma oleks Jaapanis Riia restoranis. Kuna ma aga ei olnud, siis püüdsin sellest päevast v6tta, mida v6tta andis ning jalutasin linnapeal ning tegin pilta. Vaadake ka.

Imelikul kombel isegi said need tunnid otsa ja ma v6isin nüüd Tartu poole teele asuda. Olin muidugi ka mingi öömaja kokku leppinud, et päris bussijaamas ei peaks ööbima, kuigi jah, ega see Tartus just vajalik ei olegi - seal ikka kedagi leiab, kes kodus ja valmis öömaja pakkuma.

Bussis istus minu k6rvale mees, kes nägi välja nagu p6hjamaalane lehvivate lokkidega, bussi istudes rääkis aga vene keelt nigu vanja. Ja siis teisele poole läti keelt nagu lätlane. Ja siis hakkas minuga saksa keeles rääkima, sest arvas, et olen sakslane. Siis ma ütlesin talle, et olen eestlane. Ja siis ta hakkaski minuga eesti keeles rääkima. No imemees, ma ütlen. Aga saladus oli selles, et ta 1) vanemad on lätlane ja venelane, 2) ta töötas kunagi Saksamaal ning 6ppis saksa keele ära, 3) ta pruut on eestlane, sellest siis ka eesti keel, 4) praegu töötab ta Norras nafta puurlaevadel ning oskab muidugi norra keelt ning 5) tema alluvad on poolakad ning nendega räägib ta poola keeles muidugi. Normaalne, ütles ta ise selle peale. Ja j6i seitse aastat vana konjakit edasi.

Kui ma Tartu j6udsin, tuli mulle mu pisike tütreke vastu, kes oli, oh üllatust küll, omale huule sisse augu lasknud puurida. Natuke jube oli küll, aga mis sa teed ära - kui auk tahtis tegemist, siis ei ole ju midagi teha. Kuigi kell oli juba 23 saanud, läksime veel korraks Mäkki, et suur nälg kustutada. Nii tore oli jälle seal istuda ja tütrega k6ige tähtsamaid uudiseid vahetada. Seda enam, et tema elas oma s6branna juures ja mina pidin minema tema ühe teise s6branna ema juurde. Kell pool kaksteist öösel j6udsin siis sinna. Olin teel olnud 19 tundi.

Järgmisel hommikul pidi mulle helistama Välis-Eesti kiriku peapiiskopi parem ja vasak käsi, k6rv, silm ja suu, aga hoiatasin teda eelmisel päeval, et ärgu ta liiga vara helistagu - oli plaan ju välja magada. Aga kus sa sellega, uni ei lasknud mul magada! Nägin nimelt unes, et kaks umbes 20aastast noormeest viibutasid mulle näppu, et kust mul üldse tuleb m6te tulla Eestisse lube vahetama, kuigi ma seal üldse ei ela ja mul pole kehtivat haigekassatki! Selle peale ärkasin üsna ehmunult üles, ega saanud enam edasi magada. Siis aga oligi peagi aeg linnapoole minna, et seda va lubadeasja uurida. Kui j6udsin ARKi, siis selgus, et mul on vaja ikkagi saada kuskilt arstit6end. Ütlesin neile küll, et ma paar aastat tagasi tegin, kui tahtsin minna C-kat kursustele, aga nad tahtsid seda ikkagi näha ja seejärel s6itsimegi autokooli poole. Mis oli loomulikult suletud, sest suvi ju! Ja sekretär oli tööl alles reedel, ning oli alles teisipäev. Hmm. Ei jäänud seega muud üle, kui leida perearst ning teha uus t6end. Ok. Läksin r66msasti siis Oru tänava poole, kus oli mu perearst. Kui ma Oru tänava polikasse hooga sisse tormasin, vaatas mulle vastu remondis ja tühi trepikoda. Perearstikeskust ei kusagil! (See k6ik tuletas mulle meelde ühte teist juhust, kui läksin kunagi vaatama Surju vana koolimaja. Seal tehti ka k6vasti remonti ja mina m6tlesin, et no suvel ju ikka tehakse. Kui siis korraga selgus, et maja olla eraomaniku poolt ostetud ja sinna keegi parajasti oma erapesa punub. Ja mina jalutasin maja peal targa näoga ringi! Natuke piinlik oli siis. ) Aga Oru tänava keissi puhul olin ma muidugi täiesti segaduses, sest mul oli vaja leida perearst, teadmata absoluutselt, kust ma ta leiaksin. Siis meenus mulle aga, et mu tädipoja lastel on ju sama arst ning eks ma siis tädipojale helistasingi. Selgus, et perearstikeskus on kolinud Vaksali tänavale. Kuna oli ilus päikeseline ilm (veel), v6tsin ja jalutasin aga Vaksali tänavale. Esialgu läksin sisse valesse majja, kuid selle eest leidsin sealt vana s6bra Jordanka. Kes oli just laekunud Soomest. No teisel katsel leidsin üles ka perearsti ja sain järgmiseks hommikuks aja. Uhh. Niisiis oli vaja veeta veel üks 6htu Tartus.

See pakkus aga uusi v6imalusi kohata vahepealsel ajal mitmeid inimesi, keda polnud umbes tuhat aastat näinud. Nii ma siis läksingi k6igepealt hoopis kesklinna, kus kuulasin ära keskpäevase orelimuusika. Siis s6ime organistiga hommikust ja l6unat. Vahepeal helistas tütreke, kes oli teel Sinti vanaema juurde. Saatsime ta Jordankaga bussi peale ja j6udsime enne veel ka sööma minna, st mina muidugi vaatasin niisama pealt. Ja j6udsime mingil imelikul kombel ka riidu minna - mina nagu ei saanud üldse aru, mille pärast, aga mu teismeline oli hirmus pahane. Keeruline lugu nende teismelistega. Aga sai hommik ja sai l6una, teine päev. Teismeline s6itis vanaema juurde ja mina hakkasin helistama ning teada andma, et olen koduvabariigis.

K6igepealt tegin kindlaks, et mul on samaks 6htuks vabalt ka öömaja olemas tädipoja pere juures. Seejärel saatsin ühele tuttavale mehele s6numi, et olen Eestis. Minu r66muks ta kohe helistas mulle selle peale ja me leppisime järgmiseks 6htuks kohtumise kokku. Seejärel helistasin veel nii m6nelegi inimesele ja me leppisime veel teisigi kohtumisi kokku.

Peale tihedat telefonaati läksin lihtsalt linnapeale k6ndima. Hirmus tore oli see! Jalad viisid tasakesi Eesti Rahva Muuseumi juurde, kus töötab tädipoeg. Tal oli juhuslikult külas seal üks s6ber, kellega momentaalselt jutu sisse saime ja mingil hetkel hakkasime sealt kodupoole minema. S6ber ütles, et ta saadab meid natuke. Kell oli vist viis umbes. Kui me tasakesi kodupoole k6ndides, mehed 6lut juues ja me vesteldes koju j6udsime, siis tuli m6te, et peaks vist veel natuke 6lut ostma ja midagi veel. Ahjaa, pidin ka päästma oma koti pakihoiust. Sest mu hambahari oli ju seal. Lonkisime tädipoja s6braga koti järgi ja unustasime sealjuures poe täiesti. Kui olime juba üsna kodu lähedal, siis otsustasime, et viime koti ära ja siis lähme uuesti luurele. Nii saigi ja siis me käisime t6epoolest ka poes. Kodus jätkasime meeldivat vestlust ja mingil hetkel hakkasime vaatama uusimaid vene multikaid. Lahedad olid need! Mulle meenus vahepeal, et s6ber pidi meid vaid natuke saatma tulema. Kell oli saanud aga märkamatult pool kaksteist. Vaja oli nüüd magama minna, sest homme hommikul ootas mind perearst. Ja liiga siniste silmaalustega ei saanud tema ette ka ilmuda.

Perearsti 6de tegi minuga katseid, ehk siis v6ttis verd ja uuris silmi. Et ma vastasin parameetritele, siis tohtisin talle maksta 300 krooni ja sain oma paberi kätte. Seejärel kihutasin kohe ARKI, kus andsin ära oma paberi, vanad load ja veel 400 krooni. Alates augustikuust tohtisin siis ka lubadele järgi minna, aga et load tuli välja v6tta aasta jooksul, siis mu muremeel natuke lahtus. Järgneva aasta jooskul loodan siiski veel paar korda koduvabariiki siseneda ning ehk 6nnestub mul t6esti ka load siis ära tuua!

R66msal meelel läksin bussi peale (kes teab, kus Tartus ARK asub, teab ka, et bussid on seal üsna haruldane nähtus) ja olin r66mus, et kohe edasi sain. R66m jäi siiski üürikeseks, kuna buss jäi peale kaht peatust seisma ja teatas, et edasi läheme siit 20 minuti pärast!!!!! Samal ajal vaikis silt bussipeatusest sellest pikast vahepeatusest täiesti!!!! MIdagi nii ajuvaba ei ole ma vist küll kunagi näinud, et info järgi s6idab buss kohe kesklinna, kuid tegelikkuses ootab vahepeal 2o minutit. Okse. S6imasin siis bussijuhti (kes, nojah, selles ju tegelikult süüdi ei olnud, aga keegi pidi ju mu viha endale saama!) ja hakkasin jala edasi minema. Et mul oli aga veel kohtumisi ette näha, siis kohtusin nendega ära ja keskpäeva paiku s6itsin edasi Tallinnasse, kus ootasid mind järjekorras kaks meest.

Nendest kahest kohtumisest ei taha ma pikemalt midagi rääkida, sest kulgesid m6lemad vastu igasuguseid ootuseid ja ütleme nii, et täiesti vastupidises suunas, kui alguses arvata. Natuke paha hakkas sellest k6igest. Ja imelik oli olla pärast. Ja kurb ka. Ja viha tegi eelk6ige. Kui ma kesköö paiku venna juurde j6udsin, kus juba ootas minu Saksamaale s6itmiseks valmis tütreke, siis olin lihtsalt ainult vihane. Mitte tema peale loomulikult, aga vist meeste peale ja selle peale, et k6ik läks teisit kui oli vaja.
Hommikul ärkasin pool kuus, et panna R takso peale. Ja et ma olin ikka veel üsna vihane eelmise 6htu sündmuste peale, siis ma ei saanud ka hommikul mitte magada. Kui ma aga natuke aega hiljem taas linna läksin, siis oli viha natuke lahtunud ja ma m6tlesin uue plaani peale.

Nii, sellel 6htul siis, oli kätte j6udnud juba neljapäev, j6udsin l6puks ema juurde. Tuletan meelde, et kotis oli mul ülimalt haisev juust, mis pidi juba esmaspäeval kohale j6udma, jah. Märg pesu oli vahepeal ära kuivanud, kuid samas v6tnud külge ka haisva juustu haisu, mis levis r66msasti kogu kotis!!!

Pärnusse j6udes p6kkus minuga veel üks ürgaegne s6branna, kellega koos siis s6itsime l6puks mu ema juurde, et teha sauna ja v6tta üks 6lu v6i paar. Selle peale pean ütlema, et alates esimesest 6htust saadik ei olnud läinud ühtegi päeva ilma 6lleta - jube, arvestades seda, et olen peaaegu täiesti karsklaseks hakanud Saksamaal. Eestis olles k6ht nagu loksus kogu aeg 6llest! No igatahes tegime sauna ja oli hirmus m6nus k6ik seal. S6branna kriitilisi jutte meestest kuulates läks mul oma viha natuke meelest isegi ära. Mis oli tore.

Sai järgmine hommik ja päev ning oli reede. Et pühapäeval pidin jutlustama Viljandimaal, siis v6tsin kohaliku 6petajaga msn-itsi ühendust, et kirjakohti kokku leppida. Ülejäänud päeva veetsin oma juustu järgi haisvat pesu pestes ja jutlust kirjutades. Oli m6nus niimoodi natuke asjatada ja vahepeal lihtsalt p66sastikku vaadata. Jutlus sai isegi valmis.

Laupäeval oli meil plaan minna P6hja-Eestisse mu vana tädi vaatama, kes sellel sügisel saab 97 ja kes on k6ik oma seitse venda üle elanud. V6tsin oma vennalt bussi ning panime emaga ajama. Tädi juurde j6udes oli muidugi pilt üsna masendav: minu ergas tädikene, kes seni k6ik oma asjad ise on korda ajanud ning oma elu eest hoolitsenud, lamas voodis, ja oli nii-nii pisike ning j6uetu. Ülimalt kurb vaatepilt sellele, kes teab, milline tädi oma parematel päevadel on olnud. Kui ma teda nägin, hakkasid pisarad ise silmist voolama, tahes v6i tahtmata. (Täpselt samamoodi, nagu telekast laulupidu vaadates...). Püüdsin v6imalikult pisaratevabalt tädiga juttu ajada, sest ta ise oli nii r66msameelne ja ärgas. Samal ajal oli ta nii valmis siit ilmast ära minema ja teadlikult tahtis seda. Ta ütles, et vot praegu on just 6ige aeg - on suvi ja ma olen praegu voodis ja no, kellele seda jama vaja on. Kui ma temaga hüvasti jätsin ja ta minust voodile istuma jäi (jah, ta tahtis ilmtingimata istuma!), siis vaatas ta niiii äraseletatud pilguga taeva poole, et ... ma ei tea... seda pilku ei ole v6imalik kirjeldada! Minul pisarad jälle lihtsalt voolasid. Ja natuke sadas vihma ka.

Kui hakkasime kodu poole s6itma, elimineerisime veel ühe purjus juhi teelt, st ma vähemalt teatasin politseile. Edasi kulges s6it rahulikult ja me olime üsna inimeste ajal kodus tagasi.

Hiljem istusin jälle msn-is ja vestlesin selle kiriku6petajaga. Selgus, et ta on täitsa segi ajanud selle, et ma homme laekuma pidin ja ta oli ka ise jutluse kirjutanud ja oli sellepärast isegi folgilt koju läinud ja nüüd üsna 6nnetu, et k6ik niimoodi oli läinud. Jäime aga selle juurde, et ma järgmisel hommikul sinna lähen ja jutlustan.

See oli üks imelik käik, pean tunnistama. Esiteks pidin nagunii hirmsasti vaeva nägema, et sinna 6igeks ajaks j6uda ning temal ilmselt ei olnud eriti aimu, kui palju ma selleks orgunnima pidin. No oli sellega kuidas oli, kui me kirikusse j6udsime, siis oli kogu tutvustamistseremoonia minu jaoks natuke imelik - olen vist sakslaste suure viisakusega nii ära harjunud, et eestlaste ülim familiaarsus mulle isegi närvidele käib. Teenistusega saime igal juhul ühele poole ja pärast ajasime veel ka koguduseliikmetega pisut juttugi. Eesti ju väikene.

Peale teenistust vedelesime natuke aias, kuni tuli matus ja sel ajal ma tegin jälle midagi kasulikku ja kirjutasin ära oma uue CV. Sest vanad läksid ju k6ik kaduma sellega, kui Matthias kaotas ära kogu minu kasutuses olnud arvuti sisu. Tore mees oli! Not!!!!! Peale matust kihutasime folgile ja kuna autoaknad ei läinud kinni, siis tekkis t6mbetuul ja ma teadsin, et selle tagajärjeks saab olla ainult migreen.

Folgil oli tore, seal sai näha jälle hulgaliselt "vanu" inimesi ning isegi ühtedega neist pärast autoga koju! Mis oli hirmus tore! Ei tahtnud ma enam jääda ööseks kuhugi küla peale! Sest mul oli ju jäänud veel vaid paar päeva kodus.

Esmaspäeva veetsin garaazhi koristades. Vedasin omi ja Matthiase vanu kaste siia-sinna ja tegin seal natuke ruumi. Püüdsin Matthiase asju pööningule vedada, aga j6ud sai lihtsalt otsa. Aga no, küll ikka oli palju neid tema kaste! uskumatu! Kümnest kastist kolm lubasin mammal ära visata, ülejäänud panin praegu kuhugi silma alt ära ja kirjutasin mehikesele s6numi, et no millal sa need asjad ära viid. Siiamaani ta igatahes vastanud ei ole. No eks ma siis ilmselt tasahilju tühjendan neid kaste, raamatud siis ehk antikvariaati, muu kraamiga vaatab kuidas saab. Ei tea. Ega ei viitsi väga vaeva näha, aga mammal jalust peab nad kuidagi ära toimetama. (Jälle teeb lihtsalt viha see, et ta kunagi k6ik need kastid üldse Eestisse vedas. Ja samal ajal polnud need üldse niiväga tähtsad! Näha ikka kohe, et tal puudub oskus asju selekteerida oluliseks ja mitteoluliseks. Samuti on muude prioriteetidega elus!!!!)

Teisipäeval pidi tulema külla Lea, aga auto läinud tal katki. Mina käisin veel Pärnus sugulastel külas ja tegin kindlaks, et pean juba 6htul Pärnus olema, sest kell 2.20 pean minema bussiga Riiga, et sealt hommikul lennukile minna. Venna juures Pärnus 6htul olles kohtusin veel ootamatult teistegi sugulastega (meil on neid muide hirmus palju :) ja siis tukkusin veel paar tundi ning siis olingi teel bussile ja siis Riiga. Nii saigi. Kodus Frankfurdis olin järgmisel päeval kell 16.30, nii et see teekond kestis 14 tundi. Öö oli jäänud üsna pisteliseks, k6ige kauem saingi järjest magada lennujaamas, tervelt kolm tundi! Ja siis pidin minema 6htul tööle oma esimesse öövahetusse.

Öövahetus ei olnudki aga nii hirmus, kui ma alguses kartsin. Kirjutasin ära ühe unustatud protokolli ja nii sai siis veel ka midagi kasulikku tehtud lisaks sellele, et püüdsin tööl lihtsalt silmi lahti hoida. Ahjaa - tellisin ülihead tai sööki, mida siis s6in terve öö.

Täna nautisin täiega seda, et olen taas Frankfurdis. Kui olin end välja maganud, vedelesin natuke niisama kodus, pakkisin veel viimased asjad lahti ja siis läksin poodi. Ilm oli kuum ja hea ning nii m6nus oli jälle minna siia poodi ja osta siinseid asju. Pidin täna tulema kaks tundi varem tööle, sest kolleeg Heidi on haigeks jäänud. Ja nüüd ma siis niimoodi olen siin ning püüan öötunde kirjutamisega hajutada. Jube pikk blogi tuli, seda ei viitsi vist küll keegi lugeda, aga mis siis - mul oli vähemalt v6imalus ühelt poolt k6ik ausalt südamelt ära rääkida ja teiselt poolt, nagu juba öeldud, ööaega kasutada. Muide, praegu tuli just raadiost s6num, et Stuttgardi juures on kiirteel üks vastassuunas s6itja. Kole! Kell on kaks ja öö on täies j6us. Teen vist natuke nüüd kohvi ja siis vaatame, mis edasi saab.