Betti Alver
Korallid Emajões
Ikka meenuvad minutid,millal
viras vikerkaar
üle vee.
Me seisime raudsel sillal.
Sinu ees oli raudne tee.
Aeg raputas aardeid mu ette.
Sinu ees oli raudne tee.
Raudsillal viskasin vette
ma punakorallidest kee.
Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.
Veepõhjast vaid punakorallid
vahel viravad Emajõel.
Teinekord kirjutan pikemalt.
Friday, July 24, 2009
Tuesday, July 7, 2009
Järg eelmisele. Linda ja muu.
Tere,
tahan paari s6naga kirja panna Linda loo (kellest oli p6gusalt juttu eelmises blogis, jah).
Linda p6genes 44 aasta sügisel. Venelased olid peale tungimas ning Linda mehe vend aitas naise k6igepealt Tartust välja Viljandisse, kust Linda edasi Tallinnasse läks. Sealt edasi läksid nad ühe s6brannaga Haapsallu, kus said sanatooriumis (Laidoneri nimeline?) tööd - st sellest oli kohandatud haigla ja kuna s6da oli täies hoos, siis oli seitse korrust täis haavatuid.
Tüdrukud said seal töötada vist vaid m6ne päeva, kui oli selge, et hakatakse p6genema. Haigla personal pidi minema koos haavatutega. Lindal oli vaja tuua Tallinnast veel üks kohver ja nii lahkus ta üheks päevaks haiglast. Kuid rong, millega ta pealinna s6itis, keeras juba enne jaama j6udmist otsa ümber ja s6itis Haapsallu tagasi. Tagasi j6udes olid haavatud evakueeritud - "Moerole", nagu ütles Linda, ning laev oli juba välja s6itnud. Laev oli üks neist, mis sai venelaste täistabamuse. (Interneti andmetel hukkus 2700 inimest...) Linda jäi üksinda maha....
Üks saksa s6dur oli tsikliga tulnud ja ta peale v6tnud ning l6puks Kuressaare sadamasse viinud. Sealt s6itis naine laevaga Danzigisse Saksamaale (mis on teadagi praegu Gdanski nimeline poola linn) ja sealt edasi rongiga lääne poole. K6ikides jaamades oli rong vaid väga lühidalt peatunud ning iga kord toodi rongi peale saksa naiste poolt valmistatud v6ileibu!!! (Seda fakti on Linda nii mitu korda maininud, et sellest saab järeldada vaid üht - see pidi olema midagi vägagi erilist. Oleks ka meie ajal tegelikult... aga s6ja tingimusis veel eriti.)
Jaam, kuhu rong l6puks peatuma jäi, oli Frankfurt am Main. Siin linnas algas Linda välis-eestlase elu. Seitse aastat olid nad mehega Saksamaal, kust rändasid edasi välja Ameerikasse. Miks? küsisin. Esiteks oli neil ikkagi olnud hirm venelaste ees, et äkki j6uavad nad siiamaani välja. Aga teiseks oli neid seal ootamas juba nii töökoht, kui ka maja, mis olla valmis ehitatud. Vot niimoodi oli see olnud aastal 1951.
Loomulikult rääkis proua Linda veel igasugu huvitavaid detaile siit ja sealt. Millised uskumatud lood on ikka inimestel, kes p6genesid kas üle sügisese mere v6i viidi loomavagunites Siberi poole. Neid ei j6ua iialgi küllalt kirja panna!
Homme kohtun ma 90aastase daamiga veelkord ning ülehomme lendab ta tagasi koju. Ma loodan vaid, et tal jäävad Frankfurdist vaid head mälestused!
Teie K.
tahan paari s6naga kirja panna Linda loo (kellest oli p6gusalt juttu eelmises blogis, jah).
Linda p6genes 44 aasta sügisel. Venelased olid peale tungimas ning Linda mehe vend aitas naise k6igepealt Tartust välja Viljandisse, kust Linda edasi Tallinnasse läks. Sealt edasi läksid nad ühe s6brannaga Haapsallu, kus said sanatooriumis (Laidoneri nimeline?) tööd - st sellest oli kohandatud haigla ja kuna s6da oli täies hoos, siis oli seitse korrust täis haavatuid.
Tüdrukud said seal töötada vist vaid m6ne päeva, kui oli selge, et hakatakse p6genema. Haigla personal pidi minema koos haavatutega. Lindal oli vaja tuua Tallinnast veel üks kohver ja nii lahkus ta üheks päevaks haiglast. Kuid rong, millega ta pealinna s6itis, keeras juba enne jaama j6udmist otsa ümber ja s6itis Haapsallu tagasi. Tagasi j6udes olid haavatud evakueeritud - "Moerole", nagu ütles Linda, ning laev oli juba välja s6itnud. Laev oli üks neist, mis sai venelaste täistabamuse. (Interneti andmetel hukkus 2700 inimest...) Linda jäi üksinda maha....
Üks saksa s6dur oli tsikliga tulnud ja ta peale v6tnud ning l6puks Kuressaare sadamasse viinud. Sealt s6itis naine laevaga Danzigisse Saksamaale (mis on teadagi praegu Gdanski nimeline poola linn) ja sealt edasi rongiga lääne poole. K6ikides jaamades oli rong vaid väga lühidalt peatunud ning iga kord toodi rongi peale saksa naiste poolt valmistatud v6ileibu!!! (Seda fakti on Linda nii mitu korda maininud, et sellest saab järeldada vaid üht - see pidi olema midagi vägagi erilist. Oleks ka meie ajal tegelikult... aga s6ja tingimusis veel eriti.)
Jaam, kuhu rong l6puks peatuma jäi, oli Frankfurt am Main. Siin linnas algas Linda välis-eestlase elu. Seitse aastat olid nad mehega Saksamaal, kust rändasid edasi välja Ameerikasse. Miks? küsisin. Esiteks oli neil ikkagi olnud hirm venelaste ees, et äkki j6uavad nad siiamaani välja. Aga teiseks oli neid seal ootamas juba nii töökoht, kui ka maja, mis olla valmis ehitatud. Vot niimoodi oli see olnud aastal 1951.
Loomulikult rääkis proua Linda veel igasugu huvitavaid detaile siit ja sealt. Millised uskumatud lood on ikka inimestel, kes p6genesid kas üle sügisese mere v6i viidi loomavagunites Siberi poole. Neid ei j6ua iialgi küllalt kirja panna!
Homme kohtun ma 90aastase daamiga veelkord ning ülehomme lendab ta tagasi koju. Ma loodan vaid, et tal jäävad Frankfurdist vaid head mälestused!
Teie K.
Sunday, July 5, 2009
Üks päev minu elust
Täna oli selline päev, mille kohta eestlane ütleks - ei ole midagi halba ütelda. Seega perfektne päev! Mida see tähendab?
Hommik algas teenistusega Goldsteinis, aga mitte tavalisel ajal 9.30, vaid kell 11 - nii et esiteks sain end välja magada ja teiseks, ega mul eriti palju seal teenistusel mängida ka ei tulnud, kuna puhkpildurid olid seal. Meil oli nimelt koguduse suvepidu - hirmus pidu ja pillerkaar. Teenistus oli jälle vapustavalt tore, sest kui on uhket muusikat, siis ongi lihtsalt ilus.
Peole tuli ka üks minu tuttav vanadaam Miami Beachist - proua Linda, eestlane, kes tuli 65 aastat tagasi üle Frankfurdi läände. Nüüd külastas ta peale Münsteri ESTOt ka Frankfurti, kus ta ei ole kogu selle aja vahepeal üldse viibinud. Täitsa üksi tuli ta, 90aastane, et linn nö üle vaadata. Minuga v6ttis ta ühendust reedel, olla Kölnist mu numbri saanud.
Kuna ma ise pidin peale teenistust tööle minema, siis jätsin vanadaami meie toreda uue pastori hooleks, kes olla tema eest ka kenasti hoolt kandnud. Proua Linda igatahes oli vägagi rahul!
Kui mina tööle j6udsin, oli "Raudmehe" triatlon täies hoos. See üritus toimub meil igal aastal ja vist on Euroopa tähtsusega üritus. Igatahes 180 km läbijaid oli murdu, pooled neist paraku langesid kas kuuma ilma v6i muude vigastuste t6ttu - ja loomulikult ka meile. Arstidel käed tööd täis.
Kui päev oli juba teise poolde kaldunud ja raudmehed üksiti traumapunktist koju lastud, tuli valvelaua juurde üks tore noor arst, pärslane. Ta on meil kolleegiga absoluutne lemmikdoktor, sest lisaks sellele, et ta on noor ja ilus, on ta kommentaaride järgi ka väga hea arst - hea käega nö. Minu juurest pidi ta uue telefoni saama, aga enne, kui ta ära läks, rääkisime veel eelmisest päevast. Eile tundus, nagu oleks kiirabis täiesti p6rgu lahti olnud - üks 6nnetus teise järel oli sisse tulnud. Meie pärslane otsis kiiresti kellegi telefoninumbrit, mida mul aga kindla peale ei olnud. Selle peale pani ta toru ära öeldes, et mul pole aega nüüd. Neil oli seal t6esti hullumaja! No igatahes, kui ta eile tuli, siis ta v6ttis selle jutuks ja kahetses, et ta nii järsk oli olnud. Ma olin s6natu, aus6na! Ütlesin talle, et loomulikult ei ole see mingi probleem - ma ju tean, mis teil seal eile toimus!!!! Igatahes sai ta nüüd tänu sellele veel minult kümme plusspunkti, oma super tähelepanelikkuse t6ttu.
Kui viimanegi raudmees oli koju lastud, sai minugi vahetus ümber. Läksin kiiresti koju, sest tahtsin veel j6uda Goldsteini tulevärki vaatama - kogudusepidu pidi nimelt pauguga l6ppema. V6tsin ratta ja kihutasin läbi maheda suveöö äärelinna, rohu ja mulla l6hna sisse! Kui ma kohale j6udsin, l6hnas seal k6ik grillvorsti ja 6lle järele ning kui tulevärk oli l6ppenud, siis ka meeldivalt süte järele :) Ei, majad jäid k6ik terveks, aga tulevärk oli tore!!! Laulsin natuke rahvaga kaasa ja siis tulin kodupoole tagasi. M6nus, m6nus, m6nus oli see käik!
Peale k6ike muud oli täna mu isa 79. sünniaastapäev. Vestlesime ka emaga natuke, ta rääkis, et naabrinaised külas ja et nad tähistavad Karli sünnipäeva. Tervitasin neid ja nemad tervitasid mindki.
Kui koju j6udsin, taipasin - see oligi üks täiuslik päev.
K.
Hommik algas teenistusega Goldsteinis, aga mitte tavalisel ajal 9.30, vaid kell 11 - nii et esiteks sain end välja magada ja teiseks, ega mul eriti palju seal teenistusel mängida ka ei tulnud, kuna puhkpildurid olid seal. Meil oli nimelt koguduse suvepidu - hirmus pidu ja pillerkaar. Teenistus oli jälle vapustavalt tore, sest kui on uhket muusikat, siis ongi lihtsalt ilus.
Peole tuli ka üks minu tuttav vanadaam Miami Beachist - proua Linda, eestlane, kes tuli 65 aastat tagasi üle Frankfurdi läände. Nüüd külastas ta peale Münsteri ESTOt ka Frankfurti, kus ta ei ole kogu selle aja vahepeal üldse viibinud. Täitsa üksi tuli ta, 90aastane, et linn nö üle vaadata. Minuga v6ttis ta ühendust reedel, olla Kölnist mu numbri saanud.
Kuna ma ise pidin peale teenistust tööle minema, siis jätsin vanadaami meie toreda uue pastori hooleks, kes olla tema eest ka kenasti hoolt kandnud. Proua Linda igatahes oli vägagi rahul!
Kui mina tööle j6udsin, oli "Raudmehe" triatlon täies hoos. See üritus toimub meil igal aastal ja vist on Euroopa tähtsusega üritus. Igatahes 180 km läbijaid oli murdu, pooled neist paraku langesid kas kuuma ilma v6i muude vigastuste t6ttu - ja loomulikult ka meile. Arstidel käed tööd täis.
Kui päev oli juba teise poolde kaldunud ja raudmehed üksiti traumapunktist koju lastud, tuli valvelaua juurde üks tore noor arst, pärslane. Ta on meil kolleegiga absoluutne lemmikdoktor, sest lisaks sellele, et ta on noor ja ilus, on ta kommentaaride järgi ka väga hea arst - hea käega nö. Minu juurest pidi ta uue telefoni saama, aga enne, kui ta ära läks, rääkisime veel eelmisest päevast. Eile tundus, nagu oleks kiirabis täiesti p6rgu lahti olnud - üks 6nnetus teise järel oli sisse tulnud. Meie pärslane otsis kiiresti kellegi telefoninumbrit, mida mul aga kindla peale ei olnud. Selle peale pani ta toru ära öeldes, et mul pole aega nüüd. Neil oli seal t6esti hullumaja! No igatahes, kui ta eile tuli, siis ta v6ttis selle jutuks ja kahetses, et ta nii järsk oli olnud. Ma olin s6natu, aus6na! Ütlesin talle, et loomulikult ei ole see mingi probleem - ma ju tean, mis teil seal eile toimus!!!! Igatahes sai ta nüüd tänu sellele veel minult kümme plusspunkti, oma super tähelepanelikkuse t6ttu.
Kui viimanegi raudmees oli koju lastud, sai minugi vahetus ümber. Läksin kiiresti koju, sest tahtsin veel j6uda Goldsteini tulevärki vaatama - kogudusepidu pidi nimelt pauguga l6ppema. V6tsin ratta ja kihutasin läbi maheda suveöö äärelinna, rohu ja mulla l6hna sisse! Kui ma kohale j6udsin, l6hnas seal k6ik grillvorsti ja 6lle järele ning kui tulevärk oli l6ppenud, siis ka meeldivalt süte järele :) Ei, majad jäid k6ik terveks, aga tulevärk oli tore!!! Laulsin natuke rahvaga kaasa ja siis tulin kodupoole tagasi. M6nus, m6nus, m6nus oli see käik!
Peale k6ike muud oli täna mu isa 79. sünniaastapäev. Vestlesime ka emaga natuke, ta rääkis, et naabrinaised külas ja et nad tähistavad Karli sünnipäeva. Tervitasin neid ja nemad tervitasid mindki.
Kui koju j6udsin, taipasin - see oligi üks täiuslik päev.
K.
Friday, July 3, 2009
ESTO.Agnes pühitsetakse nunnaks.Veel üks mustlane.
Tere jälle!
Suur soe suvi on l6puks ometi kätte j6udnud, nii et nüüd on t6esti soe ja saab rahulikult r6dul istuda ning kirjutada. Ilma et varbad külmetama hakkaks.
Esteks siis ESTO. Eelmisel nädalal meil oli siin, no tegelikult küll Münsteris. Aga esimest korda Saksamaal. Rääkisin täna just ühe korraldaja, Maiega, ja v6tsime asja lühidalt kokku. Eks seal oli kindlasti asju, mida saaks kritiseerida ja mis ehk järgmisel korral paremini tehakse. Aga päris kindlasti oli seal tore ja osalejad läksid hea tundega minema. Nii minagi. Minul oli muidugi mitmeid p6hjuseid r66mus olla, aga sellest allpool. ESTOl olin ma esimest korda ja v6ib-olla sellepärast ka rohkem elevil ja r66mus, kes teab.
P6hiliselt tegi mulle heameelt kaks asja: esiteks, et saime nt Frankfurdi eestlastega rohkem sinapeale ja vennastusime, kus saime. Ja teiseks oli ülivahva, et sinna tulid ka paar vana s6pra Eestist, mis tegi südame soojaks. Nii et oli olevik ja oli minevik üheskoos, mis tegi selle ürituse perfektseks, ning oli ka tulevik, millest allpool.
Kolmandaks oligi nii, et sooritasin Välis-Eesti kiriku peapiiskopi ja m6ningate praostide kontsiiliumi ees pro ministerio eksami ning nende otsuse kohaselt ordineeritakse mind talvel 6petajaks. Seda palli on juba oma aasta aega siin edasi tagasi veeretatud ja oma osa on sellel ka kirikute ühinemisel muidugi. Aga nüüd tehti otsus ja mina olen sellega tegelikult väga rahul, sest see on verstapost ja mingi kindel asi. Kuidas edaspidi töö selles vallas kulgema hakkab - saab näha. Aga siis on k6ik eeldused antud ja ise pean seda kasutama.
Tegelikult tahtsin panna üheks alapealkirjaks alguses hoopis "Suvereligioossus", aga l6iguke Viimsest reliikviast sobis konteksti siiski paremini. Suvereligioon tuli mul aga pähe siis, kui käisin Münsteris ringi ja tegin omale ajaloolist retke. Astusin sisse ühte ja teise kirikusse ja tunnetasin kuumal päeval m6nusat vaheldust, astudes külma kiviruumi. Aga suvel ei ole kivikülm ju ebameeldiv, pigem vastupidi - see toob korraga meelde mitmed unustatud kogemused nt Taize´st v6i mingitest teistest kohtadest. Suvised kontserdid tulevad meelde, nii Eestis kui mujal - pea saab korraga m6tteid täis. Lisaks sellele laseks külm kirik korraga nagu selgelt m6elda ja leida endas see, mida kirik t6eliselt tähendada v6ib ja saab. Minu kaasuse puhul olid mul loomulikult peas ka kerged kahtlused ja ebakindlus seoses tulevase ametiga, aga k6ik see kokku tundus lihtsalt ILUS. Ma märkasin korraga, et ma oleks nagu armunud, aga ma ei ole praegugi päris kindel, kas ühte teatud inimesse v6i hoopis situatsiooni, kuhu mind on visatud. V6ib-olla m6lemat korraga ja see tekitab erakordselt imeliku tunde k6hus.
---
Kui ma Frankfurti tagasi naasesin (ikka see imelik virvendus k6hus jah), siis tuli muidugi kohe kaela siinne argipäev. Haiglasse oli nimelt toodud jälle üks mustlane, aga seekord ei olnud tegemist mitte r66msa lapseootusega, vaid vastupidi - see mustlastüdruk oli vägistatud. Ja juhtum oli nii kole, et tüdruk langes koomasse. Selleks päevaks, kui mina tööle läksin, oli ta 6nneks siiski ärganud ja ta oli pisut juba üles putitatud, aga külastada teda ikkagi keegi ei tohtinud. Niisiis istus kogu pere (sest k6ik pidid ju kaasa kannatama!) loomulikult kohvikus, koridoris ja suitsetajate 6uel. Ja kogu aeg. Need nii vestlusvalmid mustlased ei olnud, aga täna tuli ikka üks kaaskannataja pisut vestlema. Temal olla juba südames valud, kuigi ei ole ju veel nii vana, nagu ta ise ütles. Aga küllap stressist - ta on juba nädal aega töötu.
Vägistatud tütarlaps liikus täna juba ka ise koridoris ringi, nii et ehk on tema puhul k6ige hullem möödas.
Ühel esimestest siinsetest väga kuumadest päevadest oli nii, et tekkisid mingid kummalised stressiolukorrad. "Kaa ruu" (ehk keine Ruhe), nagu mu üks kolleeg frankfurdi keeles ikka ütleb. Nii näiteks tulid kaks daami midagi maksma, samal ajal minu vasakul käel 6iendasid need mustlased midagi omavahel hirmus k6va häälega, telefon helises vahetpidamata ja mu paremal käel oksendas üks vanamees, kes oli just natuke aega tagasi pargis ära minestanud ja kelle keegi hea kodanik haiglasse toimetas. Siis tundus mullegi, et ma oleks nagu osake seriaalist "Kiirabihaigla". Tjah. Aga kogu aeg muidugi nii ei ole. Eriti nädalavahetusel, kus on nii vaikne, et tundub, nagu oleks 6hkki paigal...
Vot selline lugu siis. Öö6hk mu r6dul on endiselt m6nus!
Kuulmiseni jälle!
Teie K.
Suur soe suvi on l6puks ometi kätte j6udnud, nii et nüüd on t6esti soe ja saab rahulikult r6dul istuda ning kirjutada. Ilma et varbad külmetama hakkaks.
Esteks siis ESTO. Eelmisel nädalal meil oli siin, no tegelikult küll Münsteris. Aga esimest korda Saksamaal. Rääkisin täna just ühe korraldaja, Maiega, ja v6tsime asja lühidalt kokku. Eks seal oli kindlasti asju, mida saaks kritiseerida ja mis ehk järgmisel korral paremini tehakse. Aga päris kindlasti oli seal tore ja osalejad läksid hea tundega minema. Nii minagi. Minul oli muidugi mitmeid p6hjuseid r66mus olla, aga sellest allpool. ESTOl olin ma esimest korda ja v6ib-olla sellepärast ka rohkem elevil ja r66mus, kes teab.
P6hiliselt tegi mulle heameelt kaks asja: esiteks, et saime nt Frankfurdi eestlastega rohkem sinapeale ja vennastusime, kus saime. Ja teiseks oli ülivahva, et sinna tulid ka paar vana s6pra Eestist, mis tegi südame soojaks. Nii et oli olevik ja oli minevik üheskoos, mis tegi selle ürituse perfektseks, ning oli ka tulevik, millest allpool.
Kolmandaks oligi nii, et sooritasin Välis-Eesti kiriku peapiiskopi ja m6ningate praostide kontsiiliumi ees pro ministerio eksami ning nende otsuse kohaselt ordineeritakse mind talvel 6petajaks. Seda palli on juba oma aasta aega siin edasi tagasi veeretatud ja oma osa on sellel ka kirikute ühinemisel muidugi. Aga nüüd tehti otsus ja mina olen sellega tegelikult väga rahul, sest see on verstapost ja mingi kindel asi. Kuidas edaspidi töö selles vallas kulgema hakkab - saab näha. Aga siis on k6ik eeldused antud ja ise pean seda kasutama.
Tegelikult tahtsin panna üheks alapealkirjaks alguses hoopis "Suvereligioossus", aga l6iguke Viimsest reliikviast sobis konteksti siiski paremini. Suvereligioon tuli mul aga pähe siis, kui käisin Münsteris ringi ja tegin omale ajaloolist retke. Astusin sisse ühte ja teise kirikusse ja tunnetasin kuumal päeval m6nusat vaheldust, astudes külma kiviruumi. Aga suvel ei ole kivikülm ju ebameeldiv, pigem vastupidi - see toob korraga meelde mitmed unustatud kogemused nt Taize´st v6i mingitest teistest kohtadest. Suvised kontserdid tulevad meelde, nii Eestis kui mujal - pea saab korraga m6tteid täis. Lisaks sellele laseks külm kirik korraga nagu selgelt m6elda ja leida endas see, mida kirik t6eliselt tähendada v6ib ja saab. Minu kaasuse puhul olid mul loomulikult peas ka kerged kahtlused ja ebakindlus seoses tulevase ametiga, aga k6ik see kokku tundus lihtsalt ILUS. Ma märkasin korraga, et ma oleks nagu armunud, aga ma ei ole praegugi päris kindel, kas ühte teatud inimesse v6i hoopis situatsiooni, kuhu mind on visatud. V6ib-olla m6lemat korraga ja see tekitab erakordselt imeliku tunde k6hus.
---
Kui ma Frankfurti tagasi naasesin (ikka see imelik virvendus k6hus jah), siis tuli muidugi kohe kaela siinne argipäev. Haiglasse oli nimelt toodud jälle üks mustlane, aga seekord ei olnud tegemist mitte r66msa lapseootusega, vaid vastupidi - see mustlastüdruk oli vägistatud. Ja juhtum oli nii kole, et tüdruk langes koomasse. Selleks päevaks, kui mina tööle läksin, oli ta 6nneks siiski ärganud ja ta oli pisut juba üles putitatud, aga külastada teda ikkagi keegi ei tohtinud. Niisiis istus kogu pere (sest k6ik pidid ju kaasa kannatama!) loomulikult kohvikus, koridoris ja suitsetajate 6uel. Ja kogu aeg. Need nii vestlusvalmid mustlased ei olnud, aga täna tuli ikka üks kaaskannataja pisut vestlema. Temal olla juba südames valud, kuigi ei ole ju veel nii vana, nagu ta ise ütles. Aga küllap stressist - ta on juba nädal aega töötu.
Vägistatud tütarlaps liikus täna juba ka ise koridoris ringi, nii et ehk on tema puhul k6ige hullem möödas.
Ühel esimestest siinsetest väga kuumadest päevadest oli nii, et tekkisid mingid kummalised stressiolukorrad. "Kaa ruu" (ehk keine Ruhe), nagu mu üks kolleeg frankfurdi keeles ikka ütleb. Nii näiteks tulid kaks daami midagi maksma, samal ajal minu vasakul käel 6iendasid need mustlased midagi omavahel hirmus k6va häälega, telefon helises vahetpidamata ja mu paremal käel oksendas üks vanamees, kes oli just natuke aega tagasi pargis ära minestanud ja kelle keegi hea kodanik haiglasse toimetas. Siis tundus mullegi, et ma oleks nagu osake seriaalist "Kiirabihaigla". Tjah. Aga kogu aeg muidugi nii ei ole. Eriti nädalavahetusel, kus on nii vaikne, et tundub, nagu oleks 6hkki paigal...
Vot selline lugu siis. Öö6hk mu r6dul on endiselt m6nus!
Kuulmiseni jälle!
Teie K.
Subscribe to:
Posts (Atom)