Tervist, mu armsad,
nagu mitmed on juba märku andnud, pole ma ammu jälle blogistanud, ja selle vea tahan nüüd ära parandada.
Ega tegelikult ongi nii, et mul sellel aastal ilmselt eriti palju v6imalusi enam ei tule, et on vabalt aega kirjutada. Mul on nimelt täpselt kolm puhkusepäeva veel ja siis algab jälle töötööötööööö. Ja veel hommikune vahetus, nii et pean iga päev kuni uue aastani olema pool kuus triksis-traksis tööpostil... No mis seals ikka. Elame üle.
Ah et kuidas me siis siin üldse elame. Ikka hästi, tuleb tunnistada. Rebeks harjutab teises toas bassi - ta ju nüüd nii muusikakoolis, kui ka bändis. Mis on tore. Ja bändiga on nii, et see muusika, mis nad seal teevad, on t6eliselt lahe! Vähemalt see üks lugu, mida mul kuulata lubati :) Paljut6otav, m6nus!
Ja mina ise teen edusamme isikliku elu korraldamisel. Augustikuus, kui viimati kirjutasin, v6tsin ette ja sisenesin ühe tutvumisportaali - moodsad ajad, mis teha. Ja selge on see, et siin suurlinnas ilma internetitutvusteta minusugusel laisal peolkäijal mingit lootust ei ole. Niisiis otsustasin netiavaruste kasuks, ja t6es6na - kohe hakkaski näkkama.
Kandidaate tekkis kohe m6ningaid, aga nagu ikka, selekteerus mingil hetkel midagi konkreetsemat. Käisin sellel "konkreetsemal" isegi Münchenis külas ja sain sealjuures ühe linnukese jälle kirja - ma ei olnud seni veel Oktoberfestil käinud ja nüüd sain sellele kärbsele ka korraga pihta. Mehe vaatasin ka üle ja oli päris tore. Aga kaks nädalat hiljem arvas ta, et meie vanusevahe on ikka liiga suur ja üleüldse ei taha ta praegu ikkagi oma aega sellesse k6igesse investeerida. Muide, sellega oli tal täiesti 6igus, sest ta tegeles peale oma manageritöö IT-sektoris (mida ta toimetas igal nädalal Shveitsis, Austrias ja Liechtensteinis) ka veel mesindusega (20 peret) ja koeraga (kes tahtis iga päev vähemalt kaks tundi jalutada). Lahutatud lastest rääkimata. No ja tegelikult saanuks suhtele surmavaks ikkagi see, et ta otsustas veel viiekümnesena alustada ka uue eriala 6ppimist - saksa keeles on selle asja nimi Heilpraktiker, tervendaja oleks vist k6ige lähem eestikeelne vaste. Aga erinevalt eestikeelse tervendaja esoteerilisest k6rvalmaitsest on Heilpraktikerid siin maal laialt levinud ja ka palju külastatavad. No ühes6naga - kui ikka üldse aega ei ole, siis ei tasu ka uusi suhteid otsida.
Nii ma siis m6tlesingi, et ah, peaks vist asjale rahulikult lähenema ja sulgesin oma profiilis nn "huvitatute listi". Just samal päeval aga ilmus mu postkasti keegi huviline, kes oli esiteks siitsamast kandist pärit ja teiseks oli tema profiilis ka paar huvitavat märkust. Sellised pealtnäha ebatähtsad asjad, aga nagu m6ningate detailidega on - tunduvad huvitavad. Teate ju küll.
No igatahes saime me kokku ja käisime kohvil ja muuseumis ja söömas jne. Ja m6ne nädala pärast läksin talle külla ka. Nagu 6ige eestlane kiidab - polnud viga :)
Viga pole siiamaani, isegi vastupidi. Ja homme toimub midagi väga huvitavat - mind tutvustatakse ühekorraga nii tema lastele, keda ta näeb iga kahe nädala tagant, kui ka vanematele, kes on kuuldavasti üsna uudishimulikud. Saab näha, saab näha.
Ja eks ma siis annan jälle teada, et kuidas meie elu edeneb.
Muide, järgmisel nädalal tahaks minna jälle Festhalle Reitturnieri vaatama, mille järel ma oma üleüldse esimese sissekande blogistasin.
Nonii, aga siis kohtumiseni jälle!
Ikka teie K.
Thursday, December 10, 2009
Wednesday, August 26, 2009
tjah, ei oskagi pealkirjastada..
Tere,
täna kiire lugu sellest, kuidas ma jälle raamatukogus käisin.
Olukord on nüüd selline, et pean ikkagi septembri l6puks korraliku kontseptsiooni oma tööst esitama - siis on ehk lootust saada ka juhendaja!!!! peale kahte aastat sebimist.
No, tuli siis m6te, et kuna täna on veel vaba päev, et ma kasutan seda hästi ja käin korraks ülikooli raamatukogus. (Hea, et ei tulnud näiteks m6tet s6ita Mainzi v6i kuhugi veel kaugemale!)
M6eldud, tehtud, (ehk nagu lätlaste puhul kehtib: tehtud, tehtud). V6tsin siis kaasa ka s6ber Sweni, kes on Frankfurdi ülikooli raamatukogu asjatundja ja läksime.
Kui me kohale j6udsime, siis selgus, et KOGU humanitaarraamatukogu, sh ajalugu, keeled, teoloogia, on just täpselt TÄNA suletud, sest personal viibib väljas6idul!!! (Sellepeale: ka meie haiglal on reedel väljas6it, aga keegi ei tule selle pealegi, et kogu haigla korraga välja s6idaks!!!)
Igatahes oli meie käik asjata. Siis m6tlesime, et peaks ikkagi midagi kasulikku tegema ja end lugejaks regama, siis saab ka laenutada. Niisiis kulgesime teise punkti, kus saavat end regada.
Algus oli paljut6otav - kohe lubati online´s eelregistreerida ja siis pidi minema teise laua juurde, et kaart kätte saada. Mul siis juba süda aimas, et nad kohe küsivad mu käest aadressi t6estust. Siin on ju nimelt selline süsteem, et aadress on ID kaardi peal kirjas. Mul on aga Eesti ID ja siis ma pean alati, kui midagi teha tahan, oma siinse sissekirjutust6endi esitama. Mida mul loomulikult ju kaasas ei olnud, sest ma ju ei teadnud, et mul seda vaja on. Swenil oli sama seis, sest tal varastati ID Londonis ära, ja pärast pole ta uut taotlenud. Ta isegi kardab, et äkki peab trahvi maksma, ja teades siinseid olusid, v6ib tal ka 6igus olla!
Olgu kuidas on, mina lähen järgmisel nädalal sinna uuesti ja v6tan oma neetud paberi kaasa.
Kui me head aega ütlesime, siis tegime veel kokkuv6tteid: läks täpselt nii, nagu oli ette ennustada - et mitte midagi ei saavutanud. See on siin tüüpiline, et absoluutselt iga asja peale kulub ILGE aeg. No aga kuna mina seda juba südames ette aimasin, siis ma ei olnudki väga pahane. Lihtsalt naer tuli peale, et kuidas ikka t6esti MITTE MIDAGI esimese korraga ei 6nnestu.
Vot sedasi siis. K
täna kiire lugu sellest, kuidas ma jälle raamatukogus käisin.
Olukord on nüüd selline, et pean ikkagi septembri l6puks korraliku kontseptsiooni oma tööst esitama - siis on ehk lootust saada ka juhendaja!!!! peale kahte aastat sebimist.
No, tuli siis m6te, et kuna täna on veel vaba päev, et ma kasutan seda hästi ja käin korraks ülikooli raamatukogus. (Hea, et ei tulnud näiteks m6tet s6ita Mainzi v6i kuhugi veel kaugemale!)
M6eldud, tehtud, (ehk nagu lätlaste puhul kehtib: tehtud, tehtud). V6tsin siis kaasa ka s6ber Sweni, kes on Frankfurdi ülikooli raamatukogu asjatundja ja läksime.
Kui me kohale j6udsime, siis selgus, et KOGU humanitaarraamatukogu, sh ajalugu, keeled, teoloogia, on just täpselt TÄNA suletud, sest personal viibib väljas6idul!!! (Sellepeale: ka meie haiglal on reedel väljas6it, aga keegi ei tule selle pealegi, et kogu haigla korraga välja s6idaks!!!)
Igatahes oli meie käik asjata. Siis m6tlesime, et peaks ikkagi midagi kasulikku tegema ja end lugejaks regama, siis saab ka laenutada. Niisiis kulgesime teise punkti, kus saavat end regada.
Algus oli paljut6otav - kohe lubati online´s eelregistreerida ja siis pidi minema teise laua juurde, et kaart kätte saada. Mul siis juba süda aimas, et nad kohe küsivad mu käest aadressi t6estust. Siin on ju nimelt selline süsteem, et aadress on ID kaardi peal kirjas. Mul on aga Eesti ID ja siis ma pean alati, kui midagi teha tahan, oma siinse sissekirjutust6endi esitama. Mida mul loomulikult ju kaasas ei olnud, sest ma ju ei teadnud, et mul seda vaja on. Swenil oli sama seis, sest tal varastati ID Londonis ära, ja pärast pole ta uut taotlenud. Ta isegi kardab, et äkki peab trahvi maksma, ja teades siinseid olusid, v6ib tal ka 6igus olla!
Olgu kuidas on, mina lähen järgmisel nädalal sinna uuesti ja v6tan oma neetud paberi kaasa.
Kui me head aega ütlesime, siis tegime veel kokkuv6tteid: läks täpselt nii, nagu oli ette ennustada - et mitte midagi ei saavutanud. See on siin tüüpiline, et absoluutselt iga asja peale kulub ILGE aeg. No aga kuna mina seda juba südames ette aimasin, siis ma ei olnudki väga pahane. Lihtsalt naer tuli peale, et kuidas ikka t6esti MITTE MIDAGI esimese korraga ei 6nnestu.
Vot sedasi siis. K
Wednesday, August 5, 2009
6htulehte ja postimeest. Eesti elu.
Täna ma kirjutan läbi öö, see on lihtne, see polegi töö... (hmm, öövahetus, m6istate).
Niisiis, käisin Eestis, nagu ehk pealkirjast ongi juba aru saada. Peale selle, et seal oli tore (loomulikult!), nägi see l6puks välja nagu riigivisiit - üks kohtumine ajas teist taga ja oli päevi, kus oligi pea iga uus tund uuele inimesele pühendatud. No selge, et ei puudunud ka niisama olemise tunnid. Ikkagi Eesti.Minu reis algas eelmisel esmaspäeval sellega, et pidin üles t6usma juba pool neli, et minna poole viiest juba rongi peale, et j6uda viieks bussi peale, et j6uda 6igel ajal lennuki peale. (Nagu te ehk juba olete lugenud, on juhtunud ju sedagi, et ma olen lennukist maha jäänud...). No ja loomulikult ei saanud ma ju mitte varakult magama, nagu oleks v6inud varasele t6usmisele eeldada, vaid eelmisel päeval oli vaja koristada l6ppematuseni ja hilja veel pakkida jnejnejne. Igatahes sain ma siis magada kolm ja pool tundi, aga j6udsin nii rongi, bussi kui lennuki peale.
Umbes keskpäeva paiku olin Riia lennujaamas ja sealt sain nagu vana lätlane kunagi, kohe edasi liinibussiga kesklinna. Kust muidugi tahtsin minna esimese Pärnu bussi peale, et j6uda ema juurde. Sinti j6udmine oli äärmiselt oluline, sest esiteks oli mu kotis veel natuke märga pesu, mis ei j6udnud ära kuivada ja teiseks haises kotis üks eriti delikatess väga mädanenud juust. Selle kohta öeldi juustupoes Leipziger Strassel, et midagi paremat Prantsusmaal ei tehtagi. No saame näha.
Vastu minu ootusi olid k6ik varsti minevad Pärnu bussid välja müüdud ja mul oleks
olnud v6imalik alles kell pool seitse 6htul ära minna. Samal ajal aga läks ka Tartu buss ning et mul oli tegelikult vaja teisipäeval niikuinii Tartusse minna, siis otsustasin s6ita otse. Tartusse mineku plaan oli tingitud väga banaalsest p6hjusest - nimelt ootasivad minu juhiload äravahetamist. No tegelikult oli kogu mu reis ju sellest p6hjustatud, ning isegi töölt sain ju puhkust, sest ütlesin, et mul lihtsalt ON VAJA minna ja k6ik. See oli tegelikult ikkagi imelik, et nad mind puhkama lubasid ja et mul on isegi veel vabu päevi, sest olen ju töötanud vaid kolm kuud. Aga ma selle pärast eriti ei muretsenud, sest olin juba teel kodupoole ja üsnagi elevil.
Niisiis, s6itsin seega 6htul Tartu poole, olles veetnud Riias lugematud viis tundi. Käisin mingis pseudo jaapani restoranis. Saatsin sealt Riinatädile s6numi, et olen Riias jaapani restoranis. Riina kirjutas vastu, et ägedam oleks, kui ma oleks Jaapanis Riia restoranis. Kuna ma aga ei olnud, siis püüdsin sellest päevast v6tta, mida v6tta andis ning jalutasin linnapeal ning tegin pilta. Vaadake ka.
Imelikul kombel isegi said need tunnid otsa ja ma v6isin nüüd Tartu poole teele asuda. Olin muidugi ka mingi öömaja kokku leppinud, et päris bussijaamas ei peaks ööbima, kuigi jah, ega see Tartus just vajalik ei olegi - seal ikka kedagi leiab, kes kodus ja valmis öömaja pakkuma.
Bussis istus minu k6rvale mees, kes nägi välja nagu p6hjamaalane lehvivate lokkidega, bussi istudes rääkis aga vene keelt nigu vanja. Ja siis teisele poole läti keelt nagu lätlane. Ja siis hakkas minuga saksa keeles rääkima, sest arvas, et olen sakslane. Siis ma ütlesin talle, et olen eestlane. Ja siis ta hakkaski minuga eesti keeles rääkima. No imemees, ma ütlen. Aga saladus oli selles, et ta 1) vanemad on lätlane ja venelane, 2) ta töötas kunagi Saksamaal ning 6ppis saksa keele ära, 3) ta pruut on eestlane, sellest siis ka eesti keel, 4) praegu töötab ta Norras nafta puurlaevadel ning oskab muidugi norra keelt ning 5) tema alluvad on poolakad ning nendega räägib ta poola keeles muidugi. Normaalne, ütles ta ise selle peale. Ja j6i seitse aastat vana konjakit edasi.
Kui ma Tartu j6udsin, tuli mulle mu pisike tütreke vastu, kes oli, oh üllatust küll, omale huule sisse augu lasknud puurida. Natuke jube oli küll, aga mis sa teed ära - kui auk tahtis tegemist, siis ei ole ju midagi teha. Kuigi kell oli juba 23 saanud, läksime veel korraks Mäkki, et suur nälg kustutada. Nii tore oli jälle seal istuda ja tütrega k6ige tähtsamaid uudiseid vahetada. Seda enam, et tema elas oma s6branna juures ja mina pidin minema tema ühe teise s6branna ema juurde. Kell pool kaksteist öösel j6udsin siis sinna. Olin teel olnud 19 tundi.
Järgmisel hommikul pidi mulle helistama Välis-Eesti kiriku peapiiskopi parem ja vasak käsi, k6rv, silm ja suu, aga hoiatasin teda eelmisel päeval, et ärgu ta liiga vara helistagu - oli plaan ju välja magada. Aga kus sa sellega, uni ei lasknud mul magada! Nägin nimelt unes, et kaks umbes 20aastast noormeest viibutasid mulle näppu, et kust mul üldse tuleb m6te tulla Eestisse lube vahetama, kuigi ma seal üldse ei ela ja mul pole kehtivat haigekassatki! Selle peale ärkasin üsna ehmunult üles, ega saanud enam edasi magada. Siis aga oligi peagi aeg linnapoole minna, et seda va lubadeasja uurida. Kui j6udsin ARKi, siis selgus, et mul on vaja ikkagi saada kuskilt arstit6end. Ütlesin neile küll, et ma paar aastat tagasi tegin, kui tahtsin minna C-kat kursustele, aga nad tahtsid seda ikkagi näha ja seejärel s6itsimegi autokooli poole. Mis oli loomulikult suletud, sest suvi ju! Ja sekretär oli tööl alles reedel, ning oli alles teisipäev. Hmm. Ei jäänud seega muud üle, kui leida perearst ning teha uus t6end. Ok. Läksin r66msasti siis Oru tänava poole, kus oli mu perearst. Kui ma Oru tänava polikasse hooga sisse tormasin, vaatas mulle vastu remondis ja tühi trepikoda. Perearstikeskust ei kusagil! (See k6ik tuletas mulle meelde ühte teist juhust, kui läksin kunagi vaatama Surju vana koolimaja. Seal tehti ka k6vasti remonti ja mina m6tlesin, et no suvel ju ikka tehakse. Kui siis korraga selgus, et maja olla eraomaniku poolt ostetud ja sinna keegi parajasti oma erapesa punub. Ja mina jalutasin maja peal targa näoga ringi! Natuke piinlik oli siis. ) Aga Oru tänava keissi puhul olin ma muidugi täiesti segaduses, sest mul oli vaja leida perearst, teadmata absoluutselt, kust ma ta leiaksin. Siis meenus mulle aga, et mu tädipoja lastel on ju sama arst ning eks ma siis tädipojale helistasingi. Selgus, et perearstikeskus on kolinud Vaksali tänavale. Kuna oli ilus päikeseline ilm (veel), v6tsin ja jalutasin aga Vaksali tänavale. Esialgu läksin sisse valesse majja, kuid selle eest leidsin sealt vana s6bra Jordanka. Kes oli just laekunud Soomest. No teisel katsel leidsin üles ka perearsti ja sain järgmiseks hommikuks aja. Uhh. Niisiis oli vaja veeta veel üks 6htu Tartus.
See pakkus aga uusi v6imalusi kohata vahepealsel ajal mitmeid inimesi, keda polnud umbes tuhat aastat näinud. Nii ma siis läksingi k6igepealt hoopis kesklinna, kus kuulasin ära keskpäevase orelimuusika. Siis s6ime organistiga hommikust ja l6unat. Vahepeal helistas tütreke, kes oli teel Sinti vanaema juurde. Saatsime ta Jordankaga bussi peale ja j6udsime enne veel ka sööma minna, st mina muidugi vaatasin niisama pealt. Ja j6udsime mingil imelikul kombel ka riidu minna - mina nagu ei saanud üldse aru, mille pärast, aga mu teismeline oli hirmus pahane. Keeruline lugu nende teismelistega. Aga sai hommik ja sai l6una, teine päev. Teismeline s6itis vanaema juurde ja mina hakkasin helistama ning teada andma, et olen koduvabariigis.
K6igepealt tegin kindlaks, et mul on samaks 6htuks vabalt ka öömaja olemas tädipoja pere juures. Seejärel saatsin ühele tuttavale mehele s6numi, et olen Eestis. Minu r66muks ta kohe helistas mulle selle peale ja me leppisime järgmiseks 6htuks kohtumise kokku. Seejärel helistasin veel nii m6nelegi inimesele ja me leppisime veel teisigi kohtumisi kokku.
Peale tihedat telefonaati läksin lihtsalt linnapeale k6ndima. Hirmus tore oli see! Jalad viisid tasakesi Eesti Rahva Muuseumi juurde, kus töötab tädipoeg. Tal oli juhuslikult külas seal üks s6ber, kellega momentaalselt jutu sisse saime ja mingil hetkel hakkasime sealt kodupoole minema. S6ber ütles, et ta saadab meid natuke. Kell oli vist viis umbes. Kui me tasakesi kodupoole k6ndides, mehed 6lut juues ja me vesteldes koju j6udsime, siis tuli m6te, et peaks vist veel natuke 6lut ostma ja midagi veel. Ahjaa, pidin ka päästma oma koti pakihoiust. Sest mu hambahari oli ju seal. Lonkisime tädipoja s6braga koti järgi ja unustasime sealjuures poe täiesti. Kui olime juba üsna kodu lähedal, siis otsustasime, et viime koti ära ja siis lähme uuesti luurele. Nii saigi ja siis me käisime t6epoolest ka poes. Kodus jätkasime meeldivat vestlust ja mingil hetkel hakkasime vaatama uusimaid vene multikaid. Lahedad olid need! Mulle meenus vahepeal, et s6ber pidi meid vaid natuke saatma tulema. Kell oli saanud aga märkamatult pool kaksteist. Vaja oli nüüd magama minna, sest homme hommikul ootas mind perearst. Ja liiga siniste silmaalustega ei saanud tema ette ka ilmuda.
Perearsti 6de tegi minuga katseid, ehk siis v6ttis verd ja uuris silmi. Et ma vastasin parameetritele, siis tohtisin talle maksta 300 krooni ja sain oma paberi kätte. Seejärel kihutasin kohe ARKI, kus andsin ära oma paberi, vanad load ja veel 400 krooni. Alates augustikuust tohtisin siis ka lubadele järgi minna, aga et load tuli välja v6tta aasta jooksul, siis mu muremeel natuke lahtus. Järgneva aasta jooskul loodan siiski veel paar korda koduvabariiki siseneda ning ehk 6nnestub mul t6esti ka load siis ära tuua!
R66msal meelel läksin bussi peale (kes teab, kus Tartus ARK asub, teab ka, et bussid on seal üsna haruldane nähtus) ja olin r66mus, et kohe edasi sain. R66m jäi siiski üürikeseks, kuna buss jäi peale kaht peatust seisma ja teatas, et edasi läheme siit 20 minuti pärast!!!!! Samal ajal vaikis silt bussipeatusest sellest pikast vahepeatusest täiesti!!!! MIdagi nii ajuvaba ei ole ma vist küll kunagi näinud, et info järgi s6idab buss kohe kesklinna, kuid tegelikkuses ootab vahepeal 2o minutit. Okse. S6imasin siis bussijuhti (kes, nojah, selles ju tegelikult süüdi ei olnud, aga keegi pidi ju mu viha endale saama!) ja hakkasin jala edasi minema. Et mul oli aga veel kohtumisi ette näha, siis kohtusin nendega ära ja keskpäeva paiku s6itsin edasi Tallinnasse, kus ootasid mind järjekorras kaks meest.
Nendest kahest kohtumisest ei taha ma pikemalt midagi rääkida, sest kulgesid m6lemad vastu igasuguseid ootuseid ja ütleme nii, et täiesti vastupidises suunas, kui alguses arvata. Natuke paha hakkas sellest k6igest. Ja imelik oli olla pärast. Ja kurb ka. Ja viha tegi eelk6ige. Kui ma kesköö paiku venna juurde j6udsin, kus juba ootas minu Saksamaale s6itmiseks valmis tütreke, siis olin lihtsalt ainult vihane. Mitte tema peale loomulikult, aga vist meeste peale ja selle peale, et k6ik läks teisit kui oli vaja.
Hommikul ärkasin pool kuus, et panna R takso peale. Ja et ma olin ikka veel üsna vihane eelmise 6htu sündmuste peale, siis ma ei saanud ka hommikul mitte magada. Kui ma aga natuke aega hiljem taas linna läksin, siis oli viha natuke lahtunud ja ma m6tlesin uue plaani peale.
Nii, sellel 6htul siis, oli kätte j6udnud juba neljapäev, j6udsin l6puks ema juurde. Tuletan meelde, et kotis oli mul ülimalt haisev juust, mis pidi juba esmaspäeval kohale j6udma, jah. Märg pesu oli vahepeal ära kuivanud, kuid samas v6tnud külge ka haisva juustu haisu, mis levis r66msasti kogu kotis!!!
Pärnusse j6udes p6kkus minuga veel üks ürgaegne s6branna, kellega koos siis s6itsime l6puks mu ema juurde, et teha sauna ja v6tta üks 6lu v6i paar. Selle peale pean ütlema, et alates esimesest 6htust saadik ei olnud läinud ühtegi päeva ilma 6lleta - jube, arvestades seda, et olen peaaegu täiesti karsklaseks hakanud Saksamaal. Eestis olles k6ht nagu loksus kogu aeg 6llest! No igatahes tegime sauna ja oli hirmus m6nus k6ik seal. S6branna kriitilisi jutte meestest kuulates läks mul oma viha natuke meelest isegi ära. Mis oli tore.
Sai järgmine hommik ja päev ning oli reede. Et pühapäeval pidin jutlustama Viljandimaal, siis v6tsin kohaliku 6petajaga msn-itsi ühendust, et kirjakohti kokku leppida. Ülejäänud päeva veetsin oma juustu järgi haisvat pesu pestes ja jutlust kirjutades. Oli m6nus niimoodi natuke asjatada ja vahepeal lihtsalt p66sastikku vaadata. Jutlus sai isegi valmis.
Laupäeval oli meil plaan minna P6hja-Eestisse mu vana tädi vaatama, kes sellel sügisel saab 97 ja kes on k6ik oma seitse venda üle elanud. V6tsin oma vennalt bussi ning panime emaga ajama. Tädi juurde j6udes oli muidugi pilt üsna masendav: minu ergas tädikene, kes seni k6ik oma asjad ise on korda ajanud ning oma elu eest hoolitsenud, lamas voodis, ja oli nii-nii pisike ning j6uetu. Ülimalt kurb vaatepilt sellele, kes teab, milline tädi oma parematel päevadel on olnud. Kui ma teda nägin, hakkasid pisarad ise silmist voolama, tahes v6i tahtmata. (Täpselt samamoodi, nagu telekast laulupidu vaadates...). Püüdsin v6imalikult pisaratevabalt tädiga juttu ajada, sest ta ise oli nii r66msameelne ja ärgas. Samal ajal oli ta nii valmis siit ilmast ära minema ja teadlikult tahtis seda. Ta ütles, et vot praegu on just 6ige aeg - on suvi ja ma olen praegu voodis ja no, kellele seda jama vaja on. Kui ma temaga hüvasti jätsin ja ta minust voodile istuma jäi (jah, ta tahtis ilmtingimata istuma!), siis vaatas ta niiii äraseletatud pilguga taeva poole, et ... ma ei tea... seda pilku ei ole v6imalik kirjeldada! Minul pisarad jälle lihtsalt voolasid. Ja natuke sadas vihma ka.
Kui hakkasime kodu poole s6itma, elimineerisime veel ühe purjus juhi teelt, st ma vähemalt teatasin politseile. Edasi kulges s6it rahulikult ja me olime üsna inimeste ajal kodus tagasi.
Hiljem istusin jälle msn-is ja vestlesin selle kiriku6petajaga. Selgus, et ta on täitsa segi ajanud selle, et ma homme laekuma pidin ja ta oli ka ise jutluse kirjutanud ja oli sellepärast isegi folgilt koju läinud ja nüüd üsna 6nnetu, et k6ik niimoodi oli läinud. Jäime aga selle juurde, et ma järgmisel hommikul sinna lähen ja jutlustan.
See oli üks imelik käik, pean tunnistama. Esiteks pidin nagunii hirmsasti vaeva nägema, et sinna 6igeks ajaks j6uda ning temal ilmselt ei olnud eriti aimu, kui palju ma selleks orgunnima pidin. No oli sellega kuidas oli, kui me kirikusse j6udsime, siis oli kogu tutvustamistseremoonia minu jaoks natuke imelik - olen vist sakslaste suure viisakusega nii ära harjunud, et eestlaste ülim familiaarsus mulle isegi närvidele käib. Teenistusega saime igal juhul ühele poole ja pärast ajasime veel ka koguduseliikmetega pisut juttugi. Eesti ju väikene.
Peale teenistust vedelesime natuke aias, kuni tuli matus ja sel ajal ma tegin jälle midagi kasulikku ja kirjutasin ära oma uue CV. Sest vanad läksid ju k6ik kaduma sellega, kui Matthias kaotas ära kogu minu kasutuses olnud arvuti sisu. Tore mees oli! Not!!!!! Peale matust kihutasime folgile ja kuna autoaknad ei läinud kinni, siis tekkis t6mbetuul ja ma teadsin, et selle tagajärjeks saab olla ainult migreen.
Folgil oli tore, seal sai näha jälle hulgaliselt "vanu" inimesi ning isegi ühtedega neist pärast autoga koju! Mis oli hirmus tore! Ei tahtnud ma enam jääda ööseks kuhugi küla peale! Sest mul oli ju jäänud veel vaid paar päeva kodus.
Esmaspäeva veetsin garaazhi koristades. Vedasin omi ja Matthiase vanu kaste siia-sinna ja tegin seal natuke ruumi. Püüdsin Matthiase asju pööningule vedada, aga j6ud sai lihtsalt otsa. Aga no, küll ikka oli palju neid tema kaste! uskumatu! Kümnest kastist kolm lubasin mammal ära visata, ülejäänud panin praegu kuhugi silma alt ära ja kirjutasin mehikesele s6numi, et no millal sa need asjad ära viid. Siiamaani ta igatahes vastanud ei ole. No eks ma siis ilmselt tasahilju tühjendan neid kaste, raamatud siis ehk antikvariaati, muu kraamiga vaatab kuidas saab. Ei tea. Ega ei viitsi väga vaeva näha, aga mammal jalust peab nad kuidagi ära toimetama. (Jälle teeb lihtsalt viha see, et ta kunagi k6ik need kastid üldse Eestisse vedas. Ja samal ajal polnud need üldse niiväga tähtsad! Näha ikka kohe, et tal puudub oskus asju selekteerida oluliseks ja mitteoluliseks. Samuti on muude prioriteetidega elus!!!!)
Teisipäeval pidi tulema külla Lea, aga auto läinud tal katki. Mina käisin veel Pärnus sugulastel külas ja tegin kindlaks, et pean juba 6htul Pärnus olema, sest kell 2.20 pean minema bussiga Riiga, et sealt hommikul lennukile minna. Venna juures Pärnus 6htul olles kohtusin veel ootamatult teistegi sugulastega (meil on neid muide hirmus palju :) ja siis tukkusin veel paar tundi ning siis olingi teel bussile ja siis Riiga. Nii saigi. Kodus Frankfurdis olin järgmisel päeval kell 16.30, nii et see teekond kestis 14 tundi. Öö oli jäänud üsna pisteliseks, k6ige kauem saingi järjest magada lennujaamas, tervelt kolm tundi! Ja siis pidin minema 6htul tööle oma esimesse öövahetusse.
Öövahetus ei olnudki aga nii hirmus, kui ma alguses kartsin. Kirjutasin ära ühe unustatud protokolli ja nii sai siis veel ka midagi kasulikku tehtud lisaks sellele, et püüdsin tööl lihtsalt silmi lahti hoida. Ahjaa - tellisin ülihead tai sööki, mida siis s6in terve öö.
Täna nautisin täiega seda, et olen taas Frankfurdis. Kui olin end välja maganud, vedelesin natuke niisama kodus, pakkisin veel viimased asjad lahti ja siis läksin poodi. Ilm oli kuum ja hea ning nii m6nus oli jälle minna siia poodi ja osta siinseid asju. Pidin täna tulema kaks tundi varem tööle, sest kolleeg Heidi on haigeks jäänud. Ja nüüd ma siis niimoodi olen siin ning püüan öötunde kirjutamisega hajutada. Jube pikk blogi tuli, seda ei viitsi vist küll keegi lugeda, aga mis siis - mul oli vähemalt v6imalus ühelt poolt k6ik ausalt südamelt ära rääkida ja teiselt poolt, nagu juba öeldud, ööaega kasutada. Muide, praegu tuli just raadiost s6num, et Stuttgardi juures on kiirteel üks vastassuunas s6itja. Kole! Kell on kaks ja öö on täies j6us. Teen vist natuke nüüd kohvi ja siis vaatame, mis edasi saab.
Niisiis, s6itsin seega 6htul Tartu poole, olles veetnud Riias lugematud viis tundi. Käisin mingis pseudo jaapani restoranis. Saatsin sealt Riinatädile s6numi, et olen Riias jaapani restoranis. Riina kirjutas vastu, et ägedam oleks, kui ma oleks Jaapanis Riia restoranis. Kuna ma aga ei olnud, siis püüdsin sellest päevast v6tta, mida v6tta andis ning jalutasin linnapeal ning tegin pilta. Vaadake ka.
Imelikul kombel isegi said need tunnid otsa ja ma v6isin nüüd Tartu poole teele asuda. Olin muidugi ka mingi öömaja kokku leppinud, et päris bussijaamas ei peaks ööbima, kuigi jah, ega see Tartus just vajalik ei olegi - seal ikka kedagi leiab, kes kodus ja valmis öömaja pakkuma.
Bussis istus minu k6rvale mees, kes nägi välja nagu p6hjamaalane lehvivate lokkidega, bussi istudes rääkis aga vene keelt nigu vanja. Ja siis teisele poole läti keelt nagu lätlane. Ja siis hakkas minuga saksa keeles rääkima, sest arvas, et olen sakslane. Siis ma ütlesin talle, et olen eestlane. Ja siis ta hakkaski minuga eesti keeles rääkima. No imemees, ma ütlen. Aga saladus oli selles, et ta 1) vanemad on lätlane ja venelane, 2) ta töötas kunagi Saksamaal ning 6ppis saksa keele ära, 3) ta pruut on eestlane, sellest siis ka eesti keel, 4) praegu töötab ta Norras nafta puurlaevadel ning oskab muidugi norra keelt ning 5) tema alluvad on poolakad ning nendega räägib ta poola keeles muidugi. Normaalne, ütles ta ise selle peale. Ja j6i seitse aastat vana konjakit edasi.Kui ma Tartu j6udsin, tuli mulle mu pisike tütreke vastu, kes oli, oh üllatust küll, omale huule sisse augu lasknud puurida. Natuke jube oli küll, aga mis sa teed ära - kui auk tahtis tegemist, siis ei ole ju midagi teha. Kuigi kell oli juba 23 saanud, läksime veel korraks Mäkki, et suur nälg kustutada. Nii tore oli jälle seal istuda ja tütrega k6ige tähtsamaid uudiseid vahetada. Seda enam, et tema elas oma s6branna juures ja mina pidin minema tema ühe teise s6branna ema juurde. Kell pool kaksteist öösel j6udsin siis sinna. Olin teel olnud 19 tundi.
Järgmisel hommikul pidi mulle helistama Välis-Eesti kiriku peapiiskopi parem ja vasak käsi, k6rv, silm ja suu, aga hoiatasin teda eelmisel päeval, et ärgu ta liiga vara helistagu - oli plaan ju välja magada. Aga kus sa sellega, uni ei lasknud mul magada! Nägin nimelt unes, et kaks umbes 20aastast noormeest viibutasid mulle näppu, et kust mul üldse tuleb m6te tulla Eestisse lube vahetama, kuigi ma seal üldse ei ela ja mul pole kehtivat haigekassatki! Selle peale ärkasin üsna ehmunult üles, ega saanud enam edasi magada. Siis aga oligi peagi aeg linnapoole minna, et seda va lubadeasja uurida. Kui j6udsin ARKi, siis selgus, et mul on vaja ikkagi saada kuskilt arstit6end. Ütlesin neile küll, et ma paar aastat tagasi tegin, kui tahtsin minna C-kat kursustele, aga nad tahtsid seda ikkagi näha ja seejärel s6itsimegi autokooli poole. Mis oli loomulikult suletud, sest suvi ju! Ja sekretär oli tööl alles reedel, ning oli alles teisipäev. Hmm. Ei jäänud seega muud üle, kui leida perearst ning teha uus t6end. Ok. Läksin r66msasti siis Oru tänava poole, kus oli mu perearst. Kui ma Oru tänava polikasse hooga sisse tormasin, vaatas mulle vastu remondis ja tühi trepikoda. Perearstikeskust ei kusagil! (See k6ik tuletas mulle meelde ühte teist juhust, kui läksin kunagi vaatama Surju vana koolimaja. Seal tehti ka k6vasti remonti ja mina m6tlesin, et no suvel ju ikka tehakse. Kui siis korraga selgus, et maja olla eraomaniku poolt ostetud ja sinna keegi parajasti oma erapesa punub. Ja mina jalutasin maja peal targa näoga ringi! Natuke piinlik oli siis. ) Aga Oru tänava keissi puhul olin ma muidugi täiesti segaduses, sest mul oli vaja leida perearst, teadmata absoluutselt, kust ma ta leiaksin. Siis meenus mulle aga, et mu tädipoja lastel on ju sama arst ning eks ma siis tädipojale helistasingi. Selgus, et perearstikeskus on kolinud Vaksali tänavale. Kuna oli ilus päikeseline ilm (veel), v6tsin ja jalutasin aga Vaksali tänavale. Esialgu läksin sisse valesse majja, kuid selle eest leidsin sealt vana s6bra Jordanka. Kes oli just laekunud Soomest. No teisel katsel leidsin üles ka perearsti ja sain järgmiseks hommikuks aja. Uhh. Niisiis oli vaja veeta veel üks 6htu Tartus.
See pakkus aga uusi v6imalusi kohata vahepealsel ajal mitmeid inimesi, keda polnud umbes tuhat aastat näinud. Nii ma siis läksingi k6igepealt hoopis kesklinna, kus kuulasin ära keskpäevase orelimuusika. Siis s6ime organistiga hommikust ja l6unat. Vahepeal helistas tütreke, kes oli teel Sinti vanaema juurde. Saatsime ta Jordankaga bussi peale ja j6udsime enne veel ka sööma minna, st mina muidugi vaatasin niisama pealt. Ja j6udsime mingil imelikul kombel ka riidu minna - mina nagu ei saanud üldse aru, mille pärast, aga mu teismeline oli hirmus pahane. Keeruline lugu nende teismelistega. Aga sai hommik ja sai l6una, teine päev. Teismeline s6itis vanaema juurde ja mina hakkasin helistama ning teada andma, et olen koduvabariigis.
K6igepealt tegin kindlaks, et mul on samaks 6htuks vabalt ka öömaja olemas tädipoja pere juures. Seejärel saatsin ühele tuttavale mehele s6numi, et olen Eestis. Minu r66muks ta kohe helistas mulle selle peale ja me leppisime järgmiseks 6htuks kohtumise kokku. Seejärel helistasin veel nii m6nelegi inimesele ja me leppisime veel teisigi kohtumisi kokku.
Peale tihedat telefonaati läksin lihtsalt linnapeale k6ndima. Hirmus tore oli see! Jalad viisid tasakesi Eesti Rahva Muuseumi juurde, kus töötab tädipoeg. Tal oli juhuslikult külas seal üks s6ber, kellega momentaalselt jutu sisse saime ja mingil hetkel hakkasime sealt kodupoole minema. S6ber ütles, et ta saadab meid natuke. Kell oli vist viis umbes. Kui me tasakesi kodupoole k6ndides, mehed 6lut juues ja me vesteldes koju j6udsime, siis tuli m6te, et peaks vist veel natuke 6lut ostma ja midagi veel. Ahjaa, pidin ka päästma oma koti pakihoiust. Sest mu hambahari oli ju seal. Lonkisime tädipoja s6braga koti järgi ja unustasime sealjuures poe täiesti. Kui olime juba üsna kodu lähedal, siis otsustasime, et viime koti ära ja siis lähme uuesti luurele. Nii saigi ja siis me käisime t6epoolest ka poes. Kodus jätkasime meeldivat vestlust ja mingil hetkel hakkasime vaatama uusimaid vene multikaid. Lahedad olid need! Mulle meenus vahepeal, et s6ber pidi meid vaid natuke saatma tulema. Kell oli saanud aga märkamatult pool kaksteist. Vaja oli nüüd magama minna, sest homme hommikul ootas mind perearst. Ja liiga siniste silmaalustega ei saanud tema ette ka ilmuda.
Perearsti 6de tegi minuga katseid, ehk siis v6ttis verd ja uuris silmi. Et ma vastasin parameetritele, siis tohtisin talle maksta 300 krooni ja sain oma paberi kätte. Seejärel kihutasin kohe ARKI, kus andsin ära oma paberi, vanad load ja veel 400 krooni. Alates augustikuust tohtisin siis ka lubadele järgi minna, aga et load tuli välja v6tta aasta jooksul, siis mu muremeel natuke lahtus. Järgneva aasta jooskul loodan siiski veel paar korda koduvabariiki siseneda ning ehk 6nnestub mul t6esti ka load siis ära tuua!
R66msal meelel läksin bussi peale (kes teab, kus Tartus ARK asub, teab ka, et bussid on seal üsna haruldane nähtus) ja olin r66mus, et kohe edasi sain. R66m jäi siiski üürikeseks, kuna buss jäi peale kaht peatust seisma ja teatas, et edasi läheme siit 20 minuti pärast!!!!! Samal ajal vaikis silt bussipeatusest sellest pikast vahepeatusest täiesti!!!! MIdagi nii ajuvaba ei ole ma vist küll kunagi näinud, et info järgi s6idab buss kohe kesklinna, kuid tegelikkuses ootab vahepeal 2o minutit. Okse. S6imasin siis bussijuhti (kes, nojah, selles ju tegelikult süüdi ei olnud, aga keegi pidi ju mu viha endale saama!) ja hakkasin jala edasi minema. Et mul oli aga veel kohtumisi ette näha, siis kohtusin nendega ära ja keskpäeva paiku s6itsin edasi Tallinnasse, kus ootasid mind järjekorras kaks meest.
Nendest kahest kohtumisest ei taha ma pikemalt midagi rääkida, sest kulgesid m6lemad vastu igasuguseid ootuseid ja ütleme nii, et täiesti vastupidises suunas, kui alguses arvata. Natuke paha hakkas sellest k6igest. Ja imelik oli olla pärast. Ja kurb ka. Ja viha tegi eelk6ige. Kui ma kesköö paiku venna juurde j6udsin, kus juba ootas minu Saksamaale s6itmiseks valmis tütreke, siis olin lihtsalt ainult vihane. Mitte tema peale loomulikult, aga vist meeste peale ja selle peale, et k6ik läks teisit kui oli vaja.
Hommikul ärkasin pool kuus, et panna R takso peale. Ja et ma olin ikka veel üsna vihane eelmise 6htu sündmuste peale, siis ma ei saanud ka hommikul mitte magada. Kui ma aga natuke aega hiljem taas linna läksin, siis oli viha natuke lahtunud ja ma m6tlesin uue plaani peale.
Nii, sellel 6htul siis, oli kätte j6udnud juba neljapäev, j6udsin l6puks ema juurde. Tuletan meelde, et kotis oli mul ülimalt haisev juust, mis pidi juba esmaspäeval kohale j6udma, jah. Märg pesu oli vahepeal ära kuivanud, kuid samas v6tnud külge ka haisva juustu haisu, mis levis r66msasti kogu kotis!!!
Pärnusse j6udes p6kkus minuga veel üks ürgaegne s6branna, kellega koos siis s6itsime l6puks mu ema juurde, et teha sauna ja v6tta üks 6lu v6i paar. Selle peale pean ütlema, et alates esimesest 6htust saadik ei olnud läinud ühtegi päeva ilma 6lleta - jube, arvestades seda, et olen peaaegu täiesti karsklaseks hakanud Saksamaal. Eestis olles k6ht nagu loksus kogu aeg 6llest! No igatahes tegime sauna ja oli hirmus m6nus k6ik seal. S6branna kriitilisi jutte meestest kuulates läks mul oma viha natuke meelest isegi ära. Mis oli tore.
Sai järgmine hommik ja päev ning oli reede. Et pühapäeval pidin jutlustama Viljandimaal, siis v6tsin kohaliku 6petajaga msn-itsi ühendust, et kirjakohti kokku leppida. Ülejäänud päeva veetsin oma juustu järgi haisvat pesu pestes ja jutlust kirjutades. Oli m6nus niimoodi natuke asjatada ja vahepeal lihtsalt p66sastikku vaadata. Jutlus sai isegi valmis.
Laupäeval oli meil plaan minna P6hja-Eestisse mu vana tädi vaatama, kes sellel sügisel saab 97 ja kes on k6ik oma seitse venda üle elanud. V6tsin oma vennalt bussi ning panime emaga ajama. Tädi juurde j6udes oli muidugi pilt üsna masendav: minu ergas tädikene, kes seni k6ik oma asjad ise on korda ajanud ning oma elu eest hoolitsenud, lamas voodis, ja oli nii-nii pisike ning j6uetu. Ülimalt kurb vaatepilt sellele, kes teab, milline tädi oma parematel päevadel on olnud. Kui ma teda nägin, hakkasid pisarad ise silmist voolama, tahes v6i tahtmata. (Täpselt samamoodi, nagu telekast laulupidu vaadates...). Püüdsin v6imalikult pisaratevabalt tädiga juttu ajada, sest ta ise oli nii r66msameelne ja ärgas. Samal ajal oli ta nii valmis siit ilmast ära minema ja teadlikult tahtis seda. Ta ütles, et vot praegu on just 6ige aeg - on suvi ja ma olen praegu voodis ja no, kellele seda jama vaja on. Kui ma temaga hüvasti jätsin ja ta minust voodile istuma jäi (jah, ta tahtis ilmtingimata istuma!), siis vaatas ta niiii äraseletatud pilguga taeva poole, et ... ma ei tea... seda pilku ei ole v6imalik kirjeldada! Minul pisarad jälle lihtsalt voolasid. Ja natuke sadas vihma ka.
Kui hakkasime kodu poole s6itma, elimineerisime veel ühe purjus juhi teelt, st ma vähemalt teatasin politseile. Edasi kulges s6it rahulikult ja me olime üsna inimeste ajal kodus tagasi.
Hiljem istusin jälle msn-is ja vestlesin selle kiriku6petajaga. Selgus, et ta on täitsa segi ajanud selle, et ma homme laekuma pidin ja ta oli ka ise jutluse kirjutanud ja oli sellepärast isegi folgilt koju läinud ja nüüd üsna 6nnetu, et k6ik niimoodi oli läinud. Jäime aga selle juurde, et ma järgmisel hommikul sinna lähen ja jutlustan.
See oli üks imelik käik, pean tunnistama. Esiteks pidin nagunii hirmsasti vaeva nägema, et sinna 6igeks ajaks j6uda ning temal ilmselt ei olnud eriti aimu, kui palju ma selleks orgunnima pidin. No oli sellega kuidas oli, kui me kirikusse j6udsime, siis oli kogu tutvustamistseremoonia minu jaoks natuke imelik - olen vist sakslaste suure viisakusega nii ära harjunud, et eestlaste ülim familiaarsus mulle isegi närvidele käib. Teenistusega saime igal juhul ühele poole ja pärast ajasime veel ka koguduseliikmetega pisut juttugi. Eesti ju väikene.
Peale teenistust vedelesime natuke aias, kuni tuli matus ja sel ajal ma tegin jälle midagi kasulikku ja kirjutasin ära oma uue CV. Sest vanad läksid ju k6ik kaduma sellega, kui Matthias kaotas ära kogu minu kasutuses olnud arvuti sisu. Tore mees oli! Not!!!!! Peale matust kihutasime folgile ja kuna autoaknad ei läinud kinni, siis tekkis t6mbetuul ja ma teadsin, et selle tagajärjeks saab olla ainult migreen.
Folgil oli tore, seal sai näha jälle hulgaliselt "vanu" inimesi ning isegi ühtedega neist pärast autoga koju! Mis oli hirmus tore! Ei tahtnud ma enam jääda ööseks kuhugi küla peale! Sest mul oli ju jäänud veel vaid paar päeva kodus.
Esmaspäeva veetsin garaazhi koristades. Vedasin omi ja Matthiase vanu kaste siia-sinna ja tegin seal natuke ruumi. Püüdsin Matthiase asju pööningule vedada, aga j6ud sai lihtsalt otsa. Aga no, küll ikka oli palju neid tema kaste! uskumatu! Kümnest kastist kolm lubasin mammal ära visata, ülejäänud panin praegu kuhugi silma alt ära ja kirjutasin mehikesele s6numi, et no millal sa need asjad ära viid. Siiamaani ta igatahes vastanud ei ole. No eks ma siis ilmselt tasahilju tühjendan neid kaste, raamatud siis ehk antikvariaati, muu kraamiga vaatab kuidas saab. Ei tea. Ega ei viitsi väga vaeva näha, aga mammal jalust peab nad kuidagi ära toimetama. (Jälle teeb lihtsalt viha see, et ta kunagi k6ik need kastid üldse Eestisse vedas. Ja samal ajal polnud need üldse niiväga tähtsad! Näha ikka kohe, et tal puudub oskus asju selekteerida oluliseks ja mitteoluliseks. Samuti on muude prioriteetidega elus!!!!)
Teisipäeval pidi tulema külla Lea, aga auto läinud tal katki. Mina käisin veel Pärnus sugulastel külas ja tegin kindlaks, et pean juba 6htul Pärnus olema, sest kell 2.20 pean minema bussiga Riiga, et sealt hommikul lennukile minna. Venna juures Pärnus 6htul olles kohtusin veel ootamatult teistegi sugulastega (meil on neid muide hirmus palju :) ja siis tukkusin veel paar tundi ning siis olingi teel bussile ja siis Riiga. Nii saigi. Kodus Frankfurdis olin järgmisel päeval kell 16.30, nii et see teekond kestis 14 tundi. Öö oli jäänud üsna pisteliseks, k6ige kauem saingi järjest magada lennujaamas, tervelt kolm tundi! Ja siis pidin minema 6htul tööle oma esimesse öövahetusse.
Öövahetus ei olnudki aga nii hirmus, kui ma alguses kartsin. Kirjutasin ära ühe unustatud protokolli ja nii sai siis veel ka midagi kasulikku tehtud lisaks sellele, et püüdsin tööl lihtsalt silmi lahti hoida. Ahjaa - tellisin ülihead tai sööki, mida siis s6in terve öö.
Täna nautisin täiega seda, et olen taas Frankfurdis. Kui olin end välja maganud, vedelesin natuke niisama kodus, pakkisin veel viimased asjad lahti ja siis läksin poodi. Ilm oli kuum ja hea ning nii m6nus oli jälle minna siia poodi ja osta siinseid asju. Pidin täna tulema kaks tundi varem tööle, sest kolleeg Heidi on haigeks jäänud. Ja nüüd ma siis niimoodi olen siin ning püüan öötunde kirjutamisega hajutada. Jube pikk blogi tuli, seda ei viitsi vist küll keegi lugeda, aga mis siis - mul oli vähemalt v6imalus ühelt poolt k6ik ausalt südamelt ära rääkida ja teiselt poolt, nagu juba öeldud, ööaega kasutada. Muide, praegu tuli just raadiost s6num, et Stuttgardi juures on kiirteel üks vastassuunas s6itja. Kole! Kell on kaks ja öö on täies j6us. Teen vist natuke nüüd kohvi ja siis vaatame, mis edasi saab.
Friday, July 24, 2009
Selge, et käisin Tartus...
Betti Alver
Korallid Emajões
Ikka meenuvad minutid,millal
viras vikerkaar
üle vee.
Me seisime raudsel sillal.
Sinu ees oli raudne tee.
Aeg raputas aardeid mu ette.
Sinu ees oli raudne tee.
Raudsillal viskasin vette
ma punakorallidest kee.
Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.
Veepõhjast vaid punakorallid
vahel viravad Emajõel.
Teinekord kirjutan pikemalt.
Korallid Emajões
Ikka meenuvad minutid,millal
viras vikerkaar
üle vee.
Me seisime raudsel sillal.
Sinu ees oli raudne tee.
Aeg raputas aardeid mu ette.
Sinu ees oli raudne tee.
Raudsillal viskasin vette
ma punakorallidest kee.
Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.
Veepõhjast vaid punakorallid
vahel viravad Emajõel.
Teinekord kirjutan pikemalt.
Tuesday, July 7, 2009
Järg eelmisele. Linda ja muu.
Tere,
tahan paari s6naga kirja panna Linda loo (kellest oli p6gusalt juttu eelmises blogis, jah).
Linda p6genes 44 aasta sügisel. Venelased olid peale tungimas ning Linda mehe vend aitas naise k6igepealt Tartust välja Viljandisse, kust Linda edasi Tallinnasse läks. Sealt edasi läksid nad ühe s6brannaga Haapsallu, kus said sanatooriumis (Laidoneri nimeline?) tööd - st sellest oli kohandatud haigla ja kuna s6da oli täies hoos, siis oli seitse korrust täis haavatuid.
Tüdrukud said seal töötada vist vaid m6ne päeva, kui oli selge, et hakatakse p6genema. Haigla personal pidi minema koos haavatutega. Lindal oli vaja tuua Tallinnast veel üks kohver ja nii lahkus ta üheks päevaks haiglast. Kuid rong, millega ta pealinna s6itis, keeras juba enne jaama j6udmist otsa ümber ja s6itis Haapsallu tagasi. Tagasi j6udes olid haavatud evakueeritud - "Moerole", nagu ütles Linda, ning laev oli juba välja s6itnud. Laev oli üks neist, mis sai venelaste täistabamuse. (Interneti andmetel hukkus 2700 inimest...) Linda jäi üksinda maha....
Üks saksa s6dur oli tsikliga tulnud ja ta peale v6tnud ning l6puks Kuressaare sadamasse viinud. Sealt s6itis naine laevaga Danzigisse Saksamaale (mis on teadagi praegu Gdanski nimeline poola linn) ja sealt edasi rongiga lääne poole. K6ikides jaamades oli rong vaid väga lühidalt peatunud ning iga kord toodi rongi peale saksa naiste poolt valmistatud v6ileibu!!! (Seda fakti on Linda nii mitu korda maininud, et sellest saab järeldada vaid üht - see pidi olema midagi vägagi erilist. Oleks ka meie ajal tegelikult... aga s6ja tingimusis veel eriti.)
Jaam, kuhu rong l6puks peatuma jäi, oli Frankfurt am Main. Siin linnas algas Linda välis-eestlase elu. Seitse aastat olid nad mehega Saksamaal, kust rändasid edasi välja Ameerikasse. Miks? küsisin. Esiteks oli neil ikkagi olnud hirm venelaste ees, et äkki j6uavad nad siiamaani välja. Aga teiseks oli neid seal ootamas juba nii töökoht, kui ka maja, mis olla valmis ehitatud. Vot niimoodi oli see olnud aastal 1951.
Loomulikult rääkis proua Linda veel igasugu huvitavaid detaile siit ja sealt. Millised uskumatud lood on ikka inimestel, kes p6genesid kas üle sügisese mere v6i viidi loomavagunites Siberi poole. Neid ei j6ua iialgi küllalt kirja panna!
Homme kohtun ma 90aastase daamiga veelkord ning ülehomme lendab ta tagasi koju. Ma loodan vaid, et tal jäävad Frankfurdist vaid head mälestused!
Teie K.
tahan paari s6naga kirja panna Linda loo (kellest oli p6gusalt juttu eelmises blogis, jah).
Linda p6genes 44 aasta sügisel. Venelased olid peale tungimas ning Linda mehe vend aitas naise k6igepealt Tartust välja Viljandisse, kust Linda edasi Tallinnasse läks. Sealt edasi läksid nad ühe s6brannaga Haapsallu, kus said sanatooriumis (Laidoneri nimeline?) tööd - st sellest oli kohandatud haigla ja kuna s6da oli täies hoos, siis oli seitse korrust täis haavatuid.
Tüdrukud said seal töötada vist vaid m6ne päeva, kui oli selge, et hakatakse p6genema. Haigla personal pidi minema koos haavatutega. Lindal oli vaja tuua Tallinnast veel üks kohver ja nii lahkus ta üheks päevaks haiglast. Kuid rong, millega ta pealinna s6itis, keeras juba enne jaama j6udmist otsa ümber ja s6itis Haapsallu tagasi. Tagasi j6udes olid haavatud evakueeritud - "Moerole", nagu ütles Linda, ning laev oli juba välja s6itnud. Laev oli üks neist, mis sai venelaste täistabamuse. (Interneti andmetel hukkus 2700 inimest...) Linda jäi üksinda maha....
Üks saksa s6dur oli tsikliga tulnud ja ta peale v6tnud ning l6puks Kuressaare sadamasse viinud. Sealt s6itis naine laevaga Danzigisse Saksamaale (mis on teadagi praegu Gdanski nimeline poola linn) ja sealt edasi rongiga lääne poole. K6ikides jaamades oli rong vaid väga lühidalt peatunud ning iga kord toodi rongi peale saksa naiste poolt valmistatud v6ileibu!!! (Seda fakti on Linda nii mitu korda maininud, et sellest saab järeldada vaid üht - see pidi olema midagi vägagi erilist. Oleks ka meie ajal tegelikult... aga s6ja tingimusis veel eriti.)
Jaam, kuhu rong l6puks peatuma jäi, oli Frankfurt am Main. Siin linnas algas Linda välis-eestlase elu. Seitse aastat olid nad mehega Saksamaal, kust rändasid edasi välja Ameerikasse. Miks? küsisin. Esiteks oli neil ikkagi olnud hirm venelaste ees, et äkki j6uavad nad siiamaani välja. Aga teiseks oli neid seal ootamas juba nii töökoht, kui ka maja, mis olla valmis ehitatud. Vot niimoodi oli see olnud aastal 1951.
Loomulikult rääkis proua Linda veel igasugu huvitavaid detaile siit ja sealt. Millised uskumatud lood on ikka inimestel, kes p6genesid kas üle sügisese mere v6i viidi loomavagunites Siberi poole. Neid ei j6ua iialgi küllalt kirja panna!
Homme kohtun ma 90aastase daamiga veelkord ning ülehomme lendab ta tagasi koju. Ma loodan vaid, et tal jäävad Frankfurdist vaid head mälestused!
Teie K.
Sunday, July 5, 2009
Üks päev minu elust
Täna oli selline päev, mille kohta eestlane ütleks - ei ole midagi halba ütelda. Seega perfektne päev! Mida see tähendab?
Hommik algas teenistusega Goldsteinis, aga mitte tavalisel ajal 9.30, vaid kell 11 - nii et esiteks sain end välja magada ja teiseks, ega mul eriti palju seal teenistusel mängida ka ei tulnud, kuna puhkpildurid olid seal. Meil oli nimelt koguduse suvepidu - hirmus pidu ja pillerkaar. Teenistus oli jälle vapustavalt tore, sest kui on uhket muusikat, siis ongi lihtsalt ilus.
Peole tuli ka üks minu tuttav vanadaam Miami Beachist - proua Linda, eestlane, kes tuli 65 aastat tagasi üle Frankfurdi läände. Nüüd külastas ta peale Münsteri ESTOt ka Frankfurti, kus ta ei ole kogu selle aja vahepeal üldse viibinud. Täitsa üksi tuli ta, 90aastane, et linn nö üle vaadata. Minuga v6ttis ta ühendust reedel, olla Kölnist mu numbri saanud.
Kuna ma ise pidin peale teenistust tööle minema, siis jätsin vanadaami meie toreda uue pastori hooleks, kes olla tema eest ka kenasti hoolt kandnud. Proua Linda igatahes oli vägagi rahul!
Kui mina tööle j6udsin, oli "Raudmehe" triatlon täies hoos. See üritus toimub meil igal aastal ja vist on Euroopa tähtsusega üritus. Igatahes 180 km läbijaid oli murdu, pooled neist paraku langesid kas kuuma ilma v6i muude vigastuste t6ttu - ja loomulikult ka meile. Arstidel käed tööd täis.
Kui päev oli juba teise poolde kaldunud ja raudmehed üksiti traumapunktist koju lastud, tuli valvelaua juurde üks tore noor arst, pärslane. Ta on meil kolleegiga absoluutne lemmikdoktor, sest lisaks sellele, et ta on noor ja ilus, on ta kommentaaride järgi ka väga hea arst - hea käega nö. Minu juurest pidi ta uue telefoni saama, aga enne, kui ta ära läks, rääkisime veel eelmisest päevast. Eile tundus, nagu oleks kiirabis täiesti p6rgu lahti olnud - üks 6nnetus teise järel oli sisse tulnud. Meie pärslane otsis kiiresti kellegi telefoninumbrit, mida mul aga kindla peale ei olnud. Selle peale pani ta toru ära öeldes, et mul pole aega nüüd. Neil oli seal t6esti hullumaja! No igatahes, kui ta eile tuli, siis ta v6ttis selle jutuks ja kahetses, et ta nii järsk oli olnud. Ma olin s6natu, aus6na! Ütlesin talle, et loomulikult ei ole see mingi probleem - ma ju tean, mis teil seal eile toimus!!!! Igatahes sai ta nüüd tänu sellele veel minult kümme plusspunkti, oma super tähelepanelikkuse t6ttu.
Kui viimanegi raudmees oli koju lastud, sai minugi vahetus ümber. Läksin kiiresti koju, sest tahtsin veel j6uda Goldsteini tulevärki vaatama - kogudusepidu pidi nimelt pauguga l6ppema. V6tsin ratta ja kihutasin läbi maheda suveöö äärelinna, rohu ja mulla l6hna sisse! Kui ma kohale j6udsin, l6hnas seal k6ik grillvorsti ja 6lle järele ning kui tulevärk oli l6ppenud, siis ka meeldivalt süte järele :) Ei, majad jäid k6ik terveks, aga tulevärk oli tore!!! Laulsin natuke rahvaga kaasa ja siis tulin kodupoole tagasi. M6nus, m6nus, m6nus oli see käik!
Peale k6ike muud oli täna mu isa 79. sünniaastapäev. Vestlesime ka emaga natuke, ta rääkis, et naabrinaised külas ja et nad tähistavad Karli sünnipäeva. Tervitasin neid ja nemad tervitasid mindki.
Kui koju j6udsin, taipasin - see oligi üks täiuslik päev.
K.
Hommik algas teenistusega Goldsteinis, aga mitte tavalisel ajal 9.30, vaid kell 11 - nii et esiteks sain end välja magada ja teiseks, ega mul eriti palju seal teenistusel mängida ka ei tulnud, kuna puhkpildurid olid seal. Meil oli nimelt koguduse suvepidu - hirmus pidu ja pillerkaar. Teenistus oli jälle vapustavalt tore, sest kui on uhket muusikat, siis ongi lihtsalt ilus.
Peole tuli ka üks minu tuttav vanadaam Miami Beachist - proua Linda, eestlane, kes tuli 65 aastat tagasi üle Frankfurdi läände. Nüüd külastas ta peale Münsteri ESTOt ka Frankfurti, kus ta ei ole kogu selle aja vahepeal üldse viibinud. Täitsa üksi tuli ta, 90aastane, et linn nö üle vaadata. Minuga v6ttis ta ühendust reedel, olla Kölnist mu numbri saanud.
Kuna ma ise pidin peale teenistust tööle minema, siis jätsin vanadaami meie toreda uue pastori hooleks, kes olla tema eest ka kenasti hoolt kandnud. Proua Linda igatahes oli vägagi rahul!
Kui mina tööle j6udsin, oli "Raudmehe" triatlon täies hoos. See üritus toimub meil igal aastal ja vist on Euroopa tähtsusega üritus. Igatahes 180 km läbijaid oli murdu, pooled neist paraku langesid kas kuuma ilma v6i muude vigastuste t6ttu - ja loomulikult ka meile. Arstidel käed tööd täis.
Kui päev oli juba teise poolde kaldunud ja raudmehed üksiti traumapunktist koju lastud, tuli valvelaua juurde üks tore noor arst, pärslane. Ta on meil kolleegiga absoluutne lemmikdoktor, sest lisaks sellele, et ta on noor ja ilus, on ta kommentaaride järgi ka väga hea arst - hea käega nö. Minu juurest pidi ta uue telefoni saama, aga enne, kui ta ära läks, rääkisime veel eelmisest päevast. Eile tundus, nagu oleks kiirabis täiesti p6rgu lahti olnud - üks 6nnetus teise järel oli sisse tulnud. Meie pärslane otsis kiiresti kellegi telefoninumbrit, mida mul aga kindla peale ei olnud. Selle peale pani ta toru ära öeldes, et mul pole aega nüüd. Neil oli seal t6esti hullumaja! No igatahes, kui ta eile tuli, siis ta v6ttis selle jutuks ja kahetses, et ta nii järsk oli olnud. Ma olin s6natu, aus6na! Ütlesin talle, et loomulikult ei ole see mingi probleem - ma ju tean, mis teil seal eile toimus!!!! Igatahes sai ta nüüd tänu sellele veel minult kümme plusspunkti, oma super tähelepanelikkuse t6ttu.
Kui viimanegi raudmees oli koju lastud, sai minugi vahetus ümber. Läksin kiiresti koju, sest tahtsin veel j6uda Goldsteini tulevärki vaatama - kogudusepidu pidi nimelt pauguga l6ppema. V6tsin ratta ja kihutasin läbi maheda suveöö äärelinna, rohu ja mulla l6hna sisse! Kui ma kohale j6udsin, l6hnas seal k6ik grillvorsti ja 6lle järele ning kui tulevärk oli l6ppenud, siis ka meeldivalt süte järele :) Ei, majad jäid k6ik terveks, aga tulevärk oli tore!!! Laulsin natuke rahvaga kaasa ja siis tulin kodupoole tagasi. M6nus, m6nus, m6nus oli see käik!
Peale k6ike muud oli täna mu isa 79. sünniaastapäev. Vestlesime ka emaga natuke, ta rääkis, et naabrinaised külas ja et nad tähistavad Karli sünnipäeva. Tervitasin neid ja nemad tervitasid mindki.
Kui koju j6udsin, taipasin - see oligi üks täiuslik päev.
K.
Friday, July 3, 2009
ESTO.Agnes pühitsetakse nunnaks.Veel üks mustlane.
Tere jälle!
Suur soe suvi on l6puks ometi kätte j6udnud, nii et nüüd on t6esti soe ja saab rahulikult r6dul istuda ning kirjutada. Ilma et varbad külmetama hakkaks.
Esteks siis ESTO. Eelmisel nädalal meil oli siin, no tegelikult küll Münsteris. Aga esimest korda Saksamaal. Rääkisin täna just ühe korraldaja, Maiega, ja v6tsime asja lühidalt kokku. Eks seal oli kindlasti asju, mida saaks kritiseerida ja mis ehk järgmisel korral paremini tehakse. Aga päris kindlasti oli seal tore ja osalejad läksid hea tundega minema. Nii minagi. Minul oli muidugi mitmeid p6hjuseid r66mus olla, aga sellest allpool. ESTOl olin ma esimest korda ja v6ib-olla sellepärast ka rohkem elevil ja r66mus, kes teab.
P6hiliselt tegi mulle heameelt kaks asja: esiteks, et saime nt Frankfurdi eestlastega rohkem sinapeale ja vennastusime, kus saime. Ja teiseks oli ülivahva, et sinna tulid ka paar vana s6pra Eestist, mis tegi südame soojaks. Nii et oli olevik ja oli minevik üheskoos, mis tegi selle ürituse perfektseks, ning oli ka tulevik, millest allpool.
Kolmandaks oligi nii, et sooritasin Välis-Eesti kiriku peapiiskopi ja m6ningate praostide kontsiiliumi ees pro ministerio eksami ning nende otsuse kohaselt ordineeritakse mind talvel 6petajaks. Seda palli on juba oma aasta aega siin edasi tagasi veeretatud ja oma osa on sellel ka kirikute ühinemisel muidugi. Aga nüüd tehti otsus ja mina olen sellega tegelikult väga rahul, sest see on verstapost ja mingi kindel asi. Kuidas edaspidi töö selles vallas kulgema hakkab - saab näha. Aga siis on k6ik eeldused antud ja ise pean seda kasutama.
Tegelikult tahtsin panna üheks alapealkirjaks alguses hoopis "Suvereligioossus", aga l6iguke Viimsest reliikviast sobis konteksti siiski paremini. Suvereligioon tuli mul aga pähe siis, kui käisin Münsteris ringi ja tegin omale ajaloolist retke. Astusin sisse ühte ja teise kirikusse ja tunnetasin kuumal päeval m6nusat vaheldust, astudes külma kiviruumi. Aga suvel ei ole kivikülm ju ebameeldiv, pigem vastupidi - see toob korraga meelde mitmed unustatud kogemused nt Taize´st v6i mingitest teistest kohtadest. Suvised kontserdid tulevad meelde, nii Eestis kui mujal - pea saab korraga m6tteid täis. Lisaks sellele laseks külm kirik korraga nagu selgelt m6elda ja leida endas see, mida kirik t6eliselt tähendada v6ib ja saab. Minu kaasuse puhul olid mul loomulikult peas ka kerged kahtlused ja ebakindlus seoses tulevase ametiga, aga k6ik see kokku tundus lihtsalt ILUS. Ma märkasin korraga, et ma oleks nagu armunud, aga ma ei ole praegugi päris kindel, kas ühte teatud inimesse v6i hoopis situatsiooni, kuhu mind on visatud. V6ib-olla m6lemat korraga ja see tekitab erakordselt imeliku tunde k6hus.
---
Kui ma Frankfurti tagasi naasesin (ikka see imelik virvendus k6hus jah), siis tuli muidugi kohe kaela siinne argipäev. Haiglasse oli nimelt toodud jälle üks mustlane, aga seekord ei olnud tegemist mitte r66msa lapseootusega, vaid vastupidi - see mustlastüdruk oli vägistatud. Ja juhtum oli nii kole, et tüdruk langes koomasse. Selleks päevaks, kui mina tööle läksin, oli ta 6nneks siiski ärganud ja ta oli pisut juba üles putitatud, aga külastada teda ikkagi keegi ei tohtinud. Niisiis istus kogu pere (sest k6ik pidid ju kaasa kannatama!) loomulikult kohvikus, koridoris ja suitsetajate 6uel. Ja kogu aeg. Need nii vestlusvalmid mustlased ei olnud, aga täna tuli ikka üks kaaskannataja pisut vestlema. Temal olla juba südames valud, kuigi ei ole ju veel nii vana, nagu ta ise ütles. Aga küllap stressist - ta on juba nädal aega töötu.
Vägistatud tütarlaps liikus täna juba ka ise koridoris ringi, nii et ehk on tema puhul k6ige hullem möödas.
Ühel esimestest siinsetest väga kuumadest päevadest oli nii, et tekkisid mingid kummalised stressiolukorrad. "Kaa ruu" (ehk keine Ruhe), nagu mu üks kolleeg frankfurdi keeles ikka ütleb. Nii näiteks tulid kaks daami midagi maksma, samal ajal minu vasakul käel 6iendasid need mustlased midagi omavahel hirmus k6va häälega, telefon helises vahetpidamata ja mu paremal käel oksendas üks vanamees, kes oli just natuke aega tagasi pargis ära minestanud ja kelle keegi hea kodanik haiglasse toimetas. Siis tundus mullegi, et ma oleks nagu osake seriaalist "Kiirabihaigla". Tjah. Aga kogu aeg muidugi nii ei ole. Eriti nädalavahetusel, kus on nii vaikne, et tundub, nagu oleks 6hkki paigal...
Vot selline lugu siis. Öö6hk mu r6dul on endiselt m6nus!
Kuulmiseni jälle!
Teie K.
Suur soe suvi on l6puks ometi kätte j6udnud, nii et nüüd on t6esti soe ja saab rahulikult r6dul istuda ning kirjutada. Ilma et varbad külmetama hakkaks.
Esteks siis ESTO. Eelmisel nädalal meil oli siin, no tegelikult küll Münsteris. Aga esimest korda Saksamaal. Rääkisin täna just ühe korraldaja, Maiega, ja v6tsime asja lühidalt kokku. Eks seal oli kindlasti asju, mida saaks kritiseerida ja mis ehk järgmisel korral paremini tehakse. Aga päris kindlasti oli seal tore ja osalejad läksid hea tundega minema. Nii minagi. Minul oli muidugi mitmeid p6hjuseid r66mus olla, aga sellest allpool. ESTOl olin ma esimest korda ja v6ib-olla sellepärast ka rohkem elevil ja r66mus, kes teab.
P6hiliselt tegi mulle heameelt kaks asja: esiteks, et saime nt Frankfurdi eestlastega rohkem sinapeale ja vennastusime, kus saime. Ja teiseks oli ülivahva, et sinna tulid ka paar vana s6pra Eestist, mis tegi südame soojaks. Nii et oli olevik ja oli minevik üheskoos, mis tegi selle ürituse perfektseks, ning oli ka tulevik, millest allpool.
Kolmandaks oligi nii, et sooritasin Välis-Eesti kiriku peapiiskopi ja m6ningate praostide kontsiiliumi ees pro ministerio eksami ning nende otsuse kohaselt ordineeritakse mind talvel 6petajaks. Seda palli on juba oma aasta aega siin edasi tagasi veeretatud ja oma osa on sellel ka kirikute ühinemisel muidugi. Aga nüüd tehti otsus ja mina olen sellega tegelikult väga rahul, sest see on verstapost ja mingi kindel asi. Kuidas edaspidi töö selles vallas kulgema hakkab - saab näha. Aga siis on k6ik eeldused antud ja ise pean seda kasutama.
Tegelikult tahtsin panna üheks alapealkirjaks alguses hoopis "Suvereligioossus", aga l6iguke Viimsest reliikviast sobis konteksti siiski paremini. Suvereligioon tuli mul aga pähe siis, kui käisin Münsteris ringi ja tegin omale ajaloolist retke. Astusin sisse ühte ja teise kirikusse ja tunnetasin kuumal päeval m6nusat vaheldust, astudes külma kiviruumi. Aga suvel ei ole kivikülm ju ebameeldiv, pigem vastupidi - see toob korraga meelde mitmed unustatud kogemused nt Taize´st v6i mingitest teistest kohtadest. Suvised kontserdid tulevad meelde, nii Eestis kui mujal - pea saab korraga m6tteid täis. Lisaks sellele laseks külm kirik korraga nagu selgelt m6elda ja leida endas see, mida kirik t6eliselt tähendada v6ib ja saab. Minu kaasuse puhul olid mul loomulikult peas ka kerged kahtlused ja ebakindlus seoses tulevase ametiga, aga k6ik see kokku tundus lihtsalt ILUS. Ma märkasin korraga, et ma oleks nagu armunud, aga ma ei ole praegugi päris kindel, kas ühte teatud inimesse v6i hoopis situatsiooni, kuhu mind on visatud. V6ib-olla m6lemat korraga ja see tekitab erakordselt imeliku tunde k6hus.
---
Kui ma Frankfurti tagasi naasesin (ikka see imelik virvendus k6hus jah), siis tuli muidugi kohe kaela siinne argipäev. Haiglasse oli nimelt toodud jälle üks mustlane, aga seekord ei olnud tegemist mitte r66msa lapseootusega, vaid vastupidi - see mustlastüdruk oli vägistatud. Ja juhtum oli nii kole, et tüdruk langes koomasse. Selleks päevaks, kui mina tööle läksin, oli ta 6nneks siiski ärganud ja ta oli pisut juba üles putitatud, aga külastada teda ikkagi keegi ei tohtinud. Niisiis istus kogu pere (sest k6ik pidid ju kaasa kannatama!) loomulikult kohvikus, koridoris ja suitsetajate 6uel. Ja kogu aeg. Need nii vestlusvalmid mustlased ei olnud, aga täna tuli ikka üks kaaskannataja pisut vestlema. Temal olla juba südames valud, kuigi ei ole ju veel nii vana, nagu ta ise ütles. Aga küllap stressist - ta on juba nädal aega töötu.
Vägistatud tütarlaps liikus täna juba ka ise koridoris ringi, nii et ehk on tema puhul k6ige hullem möödas.
Ühel esimestest siinsetest väga kuumadest päevadest oli nii, et tekkisid mingid kummalised stressiolukorrad. "Kaa ruu" (ehk keine Ruhe), nagu mu üks kolleeg frankfurdi keeles ikka ütleb. Nii näiteks tulid kaks daami midagi maksma, samal ajal minu vasakul käel 6iendasid need mustlased midagi omavahel hirmus k6va häälega, telefon helises vahetpidamata ja mu paremal käel oksendas üks vanamees, kes oli just natuke aega tagasi pargis ära minestanud ja kelle keegi hea kodanik haiglasse toimetas. Siis tundus mullegi, et ma oleks nagu osake seriaalist "Kiirabihaigla". Tjah. Aga kogu aeg muidugi nii ei ole. Eriti nädalavahetusel, kus on nii vaikne, et tundub, nagu oleks 6hkki paigal...
Vot selline lugu siis. Öö6hk mu r6dul on endiselt m6nus!
Kuulmiseni jälle!
Teie K.
Wednesday, June 24, 2009
Mustlase sünd
Tere jälle!
Täna oleks tegelikult jälle mitu lugu kohe korraga rääkida, mist6ttu v6ib kogemuse p6hjal arvata, et tänane kirjutis jälle telegrammistiilis tuleb. See on tingitud lihtsast t6siasjast, et tahaks ju k6ike korraga välja elada, aga loogiliselt ei saa ju, ja siis tulebki k6ik nagu Niagarast, ainult et hästi lühidalt. Aga ma katsun end vaos hoida ja asju nii kirja panna, nagu nad mul peas valminud on.
Et siis k6igepealt sellest mustlasest. Kui ma pühapäeval tööle läksin, jalutas koridoris üks väga-väga rase tüdruk ning peale tema veel viis kuni kümme sugulast. Nägude järgi v6is arvata, et mustlased. Eriti tüdruku ema nägi selline välja - dressides ja pikad mustad salkus juuksed. Aga muidu igati korralikud inimesed tundusid. Ja mustlaste kohta natuke ka liiga vaiksed. No v6ib-olla olid nad lihtsalt kuskilt Balkanimaalt külast pärit, ei tea. Igatahes nii nad seal k6ik jalutasid ja ootasid uut last. Alguses oli v6imatu aru saada, et kes on abikaasa, kes isa, kes onu jnejnejne, naisi oli seal seltskonnas ka omajagu. Igatahes üks kaasolevatest meestest tundus hoopis indiaanlane olevat. Nii välimuse järgi. Ja üleüldse - tegelikult ei pannud ma seda meest alguses üldse sünnitava tüdrukuga samasse seltskonda, arvasin nimelt, et ta on ka üks patsient. Nonii. Oli esimene päev ja 6htu lähenedes ootasime juba k6ik, et miskit nüüd siis ka sündima hakkab. tüdruk aga jalutas ikka sama targa näoga edasi tagasi ja ei midagi.
Vahepeal läksin ma juba töölt koju ja istusin arvutisse ning kirjutasin s6branna Riinatädiga messengeris. Ahjaa! Vahepeal peab ju ajaloolise t6e huvides märkima, et ma olen nüüd nii v6rgus, mul on jälle telefon ja muidugi ka uus arvut. Oma kuu aega elasin ilma nende 6ndsuseks vajalike asjadeta ja oli ikka imelik küll. Aga asja juurde. Istusin jutukas ja jagasin Riinatädiga eelmise nädalal6pu muljeid sellest, kuidas minu tütar rockfestivalile s6itis. Lugu algas sellest, et Beks v6itis MTVist piletid festivalile. Kolmapäeval. Terve neljapäeva oli ta siis telefoni otsas ning otsis 1) autot, millega minna, 2) telki, kus magada ja 3) magamiskotti. Kui ta neljapäeva 6htul koju tuli umnes keskööl, siis olid tal k6ik asjad olemas. Välja arvatud piletid, mis pidid tulema reedel. Oletavasti postiga.
Becksi esimene auto s6itis välja reedel kell kümme. Mis tähendas muidugi seda, et piletid ei j6udnud selleks ajaks kohale. Tegelikult ei j6udnud ka kaasatulev s6branna 6igeks ajaks kohale, nii et korraks tundus juba, et kogu üritus lendab vastu taevast. Vahepeal s6itis auto minema ja meie selgitasime välja, et piletid tulevad kulleriga, mitte postiga. Mis tähendas, et ei tea mis kell. Vahepeal laekus aga s6branna ja tüdrukud läksid omale provianti ostma.
Mina istusin vahepeal kodus ja ootasin internetimeest. Olin eelmisel päeval saanud l6puks arvuti ja telefoni ning ootasin väga suure erutusega telekommunikaatorit. Kes ka t6epoolest ettenähtud ajavahemikus ilmus! Igatahes oli nii, et kui tüdrukud tagasi tulid, oli meil kodus ühendus maailmaga olemas. Ja siis teatasid tüdrukud, et neil on ka teine auto olemas, millega 6htupoole minna. Ainult et pileteid veel ei olnud.
Muidugi tulid mingil heal tunnil ka piletid ja siis oli r66mu muidugi laialt.
Kui piletid olid 6nnelikult kohale j6unud, sain ma veel töömehel sabast kinni ja me t6ime üles voodi, nii et nüüdsest sai Becks endale voodi, mida tal ei olnud olnud kogu siinoldud aja - poolteist aastat.
Ja siis nad s6itsidki minema. Selline oli lugu rockfestivalile minekust.
Enne esmaspäevast tööpäeva käisime töömehega nö sündmuskohal, ehk siis vana korteri keldris ja vedasime ära ka madratsi Rebeksi voodi peale. Nüüd oli 6nn täielik!
Ja siis peale seda tööle minnes esimene pesakond, keda nägin, oli loomulikult sünnitava mustlase pere. Erilisi muutusi olukorras ei olnud, ainult et proua ema oli täiesti magamata ja tema silmaalused ei olnud mitte enam sinised, vaid mustad! Ilma suuremate sekeldusteta möödus seegi tööpäev ja ma läksin jälle koju. Ja järgmisel päeval uuesti tööle ja arvake, kes seal jalutas - mustlasneiu. Päeva kulgedes lasti ta koju, sest tal ei olnud korralikult isegi veel tuhud peale hakanud, nii et tal ei olnud haiglas midagi teha. Meeskond s6itis kogu kraamiga koju tagasi.
Mina ja lisaks minule ka mitmed eriti naissoost patsiendid olid juba väga kaasakistud kogu loost ja me ootasime juba täitsa huviga, et millal neiu ometi pooldub. Arutlesime seal ka, et neiu on väga noor ja ilmselt isegi mitte 18. Oli kuidas oli, sai jälle 6htu.
Kuid oli ju ometi jaanipäev! Et siinkandis jaani ei peeta, siis polnud ka linnas midagi eriti lahti. Ikkagi imelik kuidagi... Taga-aju teab, et terve Eestimaa lakub ja laulab kuskil p6hus, aga meie siin ei saanud grillvorstigi. (Nojah, eks kui oleks orgunninud, siis oleks ju ehk ka siinsete eestlastega miskit korraldada saanud, aga see ei ole see!!!! Spontaanne p6hk on parem!!!) Läksin siis hoopis kuuma vanni ja tegin pärast (v6i oli see ikka enne?) loojuvast päikesest pilti.
Järgmisel päeval läksin tööle ja ennäe - sünnitava mustlase mees oli jälle seal. Aga et tüdruk ise oli kuhugi kadunud, oletasin, et äkki nüüd saab maha. Proua ema oli väsinud paanilisest ootamisest ja kodus magamas käinud, nii et saatjaskond nägi nüüd natuke parem välja. Ja üleüldse oli nende seltskond natuke väiksemaks jäänud. Aga kui millalgi pärastl6unal laps oma pea välja pistis, siis oli pidu ja pillerkaar, nii et suitsetajate 6ues teised patsiendid juba nurisesid. Siis selgus jutu käigus ka indiaanlase moodi mehe staatus - ta olla tüdruku isa! Ja et tal neli tütart olla, kellest kahe sünnituse juures olla ka isa olnud! Maalermeister olla ta ning pidavat k6vasti tööd tegema. Nii ta ise mulle jutustas. Veel rääkis ta seda, et tütar Silvia olla 17 aastane ja suure armastuse pärast jätnud katki oma praktikakoha arsti abina. Tüdruku mees olla tulnud Horvaatiast ja et tal ei olla mitte midagi ega sentigi hinge taga. Niisugune lugu. Ja mees jutustas ka, et tal on igasugu s6pru - ühest on saanud arst ja ühest on saanud rahvusvahelise kaliibriga kurjategija. Elul on palju teid, ütles ta elutargalt. Jah, sellega saab vaid n6ustuda.
Ja varsti nad läksidki ära koju, sest k6ik oli ju hästi läinud. Noor ema Silvia jalutas pärastpoole ka mööda ja oli vägagi elu ja tervise juures. Mustlane oli sündinud. Väga armas pidi olema - ja selles olen ma täiesti kindel.
Läksin siis minagi 6htale.
Nonii. Tänaseks jälle sulg nurka. Eks kui meil midagi jälle huvitavat toimub, siis ma kirjutan üles.
Ahjaa - ülehomme s6idan ESTOle. Pärast seda on ka kindlasti midagi kirjutada. Kuulmiseni! K
Täna oleks tegelikult jälle mitu lugu kohe korraga rääkida, mist6ttu v6ib kogemuse p6hjal arvata, et tänane kirjutis jälle telegrammistiilis tuleb. See on tingitud lihtsast t6siasjast, et tahaks ju k6ike korraga välja elada, aga loogiliselt ei saa ju, ja siis tulebki k6ik nagu Niagarast, ainult et hästi lühidalt. Aga ma katsun end vaos hoida ja asju nii kirja panna, nagu nad mul peas valminud on.
Et siis k6igepealt sellest mustlasest. Kui ma pühapäeval tööle läksin, jalutas koridoris üks väga-väga rase tüdruk ning peale tema veel viis kuni kümme sugulast. Nägude järgi v6is arvata, et mustlased. Eriti tüdruku ema nägi selline välja - dressides ja pikad mustad salkus juuksed. Aga muidu igati korralikud inimesed tundusid. Ja mustlaste kohta natuke ka liiga vaiksed. No v6ib-olla olid nad lihtsalt kuskilt Balkanimaalt külast pärit, ei tea. Igatahes nii nad seal k6ik jalutasid ja ootasid uut last. Alguses oli v6imatu aru saada, et kes on abikaasa, kes isa, kes onu jnejnejne, naisi oli seal seltskonnas ka omajagu. Igatahes üks kaasolevatest meestest tundus hoopis indiaanlane olevat. Nii välimuse järgi. Ja üleüldse - tegelikult ei pannud ma seda meest alguses üldse sünnitava tüdrukuga samasse seltskonda, arvasin nimelt, et ta on ka üks patsient. Nonii. Oli esimene päev ja 6htu lähenedes ootasime juba k6ik, et miskit nüüd siis ka sündima hakkab. tüdruk aga jalutas ikka sama targa näoga edasi tagasi ja ei midagi.
Vahepeal läksin ma juba töölt koju ja istusin arvutisse ning kirjutasin s6branna Riinatädiga messengeris. Ahjaa! Vahepeal peab ju ajaloolise t6e huvides märkima, et ma olen nüüd nii v6rgus, mul on jälle telefon ja muidugi ka uus arvut. Oma kuu aega elasin ilma nende 6ndsuseks vajalike asjadeta ja oli ikka imelik küll. Aga asja juurde. Istusin jutukas ja jagasin Riinatädiga eelmise nädalal6pu muljeid sellest, kuidas minu tütar rockfestivalile s6itis. Lugu algas sellest, et Beks v6itis MTVist piletid festivalile. Kolmapäeval. Terve neljapäeva oli ta siis telefoni otsas ning otsis 1) autot, millega minna, 2) telki, kus magada ja 3) magamiskotti. Kui ta neljapäeva 6htul koju tuli umnes keskööl, siis olid tal k6ik asjad olemas. Välja arvatud piletid, mis pidid tulema reedel. Oletavasti postiga.
Becksi esimene auto s6itis välja reedel kell kümme. Mis tähendas muidugi seda, et piletid ei j6udnud selleks ajaks kohale. Tegelikult ei j6udnud ka kaasatulev s6branna 6igeks ajaks kohale, nii et korraks tundus juba, et kogu üritus lendab vastu taevast. Vahepeal s6itis auto minema ja meie selgitasime välja, et piletid tulevad kulleriga, mitte postiga. Mis tähendas, et ei tea mis kell. Vahepeal laekus aga s6branna ja tüdrukud läksid omale provianti ostma.
Mina istusin vahepeal kodus ja ootasin internetimeest. Olin eelmisel päeval saanud l6puks arvuti ja telefoni ning ootasin väga suure erutusega telekommunikaatorit. Kes ka t6epoolest ettenähtud ajavahemikus ilmus! Igatahes oli nii, et kui tüdrukud tagasi tulid, oli meil kodus ühendus maailmaga olemas. Ja siis teatasid tüdrukud, et neil on ka teine auto olemas, millega 6htupoole minna. Ainult et pileteid veel ei olnud.
Muidugi tulid mingil heal tunnil ka piletid ja siis oli r66mu muidugi laialt.
Kui piletid olid 6nnelikult kohale j6unud, sain ma veel töömehel sabast kinni ja me t6ime üles voodi, nii et nüüdsest sai Becks endale voodi, mida tal ei olnud olnud kogu siinoldud aja - poolteist aastat.
Ja siis nad s6itsidki minema. Selline oli lugu rockfestivalile minekust.
Enne esmaspäevast tööpäeva käisime töömehega nö sündmuskohal, ehk siis vana korteri keldris ja vedasime ära ka madratsi Rebeksi voodi peale. Nüüd oli 6nn täielik!
Ja siis peale seda tööle minnes esimene pesakond, keda nägin, oli loomulikult sünnitava mustlase pere. Erilisi muutusi olukorras ei olnud, ainult et proua ema oli täiesti magamata ja tema silmaalused ei olnud mitte enam sinised, vaid mustad! Ilma suuremate sekeldusteta möödus seegi tööpäev ja ma läksin jälle koju. Ja järgmisel päeval uuesti tööle ja arvake, kes seal jalutas - mustlasneiu. Päeva kulgedes lasti ta koju, sest tal ei olnud korralikult isegi veel tuhud peale hakanud, nii et tal ei olnud haiglas midagi teha. Meeskond s6itis kogu kraamiga koju tagasi.
Mina ja lisaks minule ka mitmed eriti naissoost patsiendid olid juba väga kaasakistud kogu loost ja me ootasime juba täitsa huviga, et millal neiu ometi pooldub. Arutlesime seal ka, et neiu on väga noor ja ilmselt isegi mitte 18. Oli kuidas oli, sai jälle 6htu.
Kuid oli ju ometi jaanipäev! Et siinkandis jaani ei peeta, siis polnud ka linnas midagi eriti lahti. Ikkagi imelik kuidagi... Taga-aju teab, et terve Eestimaa lakub ja laulab kuskil p6hus, aga meie siin ei saanud grillvorstigi. (Nojah, eks kui oleks orgunninud, siis oleks ju ehk ka siinsete eestlastega miskit korraldada saanud, aga see ei ole see!!!! Spontaanne p6hk on parem!!!) Läksin siis hoopis kuuma vanni ja tegin pärast (v6i oli see ikka enne?) loojuvast päikesest pilti.
Järgmisel päeval läksin tööle ja ennäe - sünnitava mustlase mees oli jälle seal. Aga et tüdruk ise oli kuhugi kadunud, oletasin, et äkki nüüd saab maha. Proua ema oli väsinud paanilisest ootamisest ja kodus magamas käinud, nii et saatjaskond nägi nüüd natuke parem välja. Ja üleüldse oli nende seltskond natuke väiksemaks jäänud. Aga kui millalgi pärastl6unal laps oma pea välja pistis, siis oli pidu ja pillerkaar, nii et suitsetajate 6ues teised patsiendid juba nurisesid. Siis selgus jutu käigus ka indiaanlase moodi mehe staatus - ta olla tüdruku isa! Ja et tal neli tütart olla, kellest kahe sünnituse juures olla ka isa olnud! Maalermeister olla ta ning pidavat k6vasti tööd tegema. Nii ta ise mulle jutustas. Veel rääkis ta seda, et tütar Silvia olla 17 aastane ja suure armastuse pärast jätnud katki oma praktikakoha arsti abina. Tüdruku mees olla tulnud Horvaatiast ja et tal ei olla mitte midagi ega sentigi hinge taga. Niisugune lugu. Ja mees jutustas ka, et tal on igasugu s6pru - ühest on saanud arst ja ühest on saanud rahvusvahelise kaliibriga kurjategija. Elul on palju teid, ütles ta elutargalt. Jah, sellega saab vaid n6ustuda.
Ja varsti nad läksidki ära koju, sest k6ik oli ju hästi läinud. Noor ema Silvia jalutas pärastpoole ka mööda ja oli vägagi elu ja tervise juures. Mustlane oli sündinud. Väga armas pidi olema - ja selles olen ma täiesti kindel.
Läksin siis minagi 6htale.
Nonii. Tänaseks jälle sulg nurka. Eks kui meil midagi jälle huvitavat toimub, siis ma kirjutan üles.
Ahjaa - ülehomme s6idan ESTOle. Pärast seda on ka kindlasti midagi kirjutada. Kuulmiseni! K
Saturday, May 23, 2009
Hoihoi!
Tervitusi vanalinna väiketondilt, kes muudkui lendab ja lendab!!!
Tegelikult on nii, et vahepealsel ajal olen ma tahtnud kirja panna juba kolm erinevat lugu, aga ikka ei ole niikaugele j6udnud.
Katsun siis kiirelt need lood ühes pajas kokku v6tta :)
Esiteks - on soe. Täna käisin tallis (see on ju maal jah, nii 20 km) ja nägin, et seal on rohi kasvanud nii pikaks, nagu meil jaanipäeval. Ja l6hnas täpselt samamoodi ka!!! No te v6ite ju ise siis ette kujutada, mida ma seda heina vaadates ja katsudes m6tlesin... ei, mitte seda, et tahaks ilmtingimata olla Eestis jaanitulel, vaid hoopis seda, et see on ilus niimoodi :)
Teiseks - ma lendlesin välja sellest korterist, kus olen elanud viimased poolteist aastat ja mida ma seni oma koduks pidasin. Korteriperemees, kes oli kuni eelmise nädalani veel minu elukaaslane, hakkas imelikuks ja siis pidasingi ma paremaks asjad kiiresti kokku pakkida ja välja kolida. Kui poleks olnud ühte ingellikku töökaaslast, kes mulle üleminekuajaks ulualust pakkus, siis elaksin ma hetkel ilmselt raudteejaamas. Jah, aga alates homsest elan ma juba uues korteris, vaatega Mainile ja Skyline´ile. Jeeee!
Kolmandaks - ma töötan nüüd nagu loom. Täiskohaga haigla informatsioonis ja lisaks sellele ju pühapäeviti oreldan, nagu ennegi, ja peale selle hooldan veel hommikuti ühte vana apteekrihärrat. Teisiti praegu ei saa. Ahh, muide, täna hommikul see härra nö "tegi mu päeva" - ta teatas kohvi juues, et "mul on tunne, et te olete hea inimene". Hii, ilus eks?
Neljandaks - giidikursuse inglise keele eksamilt ei lastud mind jälle läbi. (Jeerum, ma ju seda polegi kirjutanud, et ma ju sooritasin märtsikuus Frankfurdi giidieksami!!! Aga praegu olen kvalifitseeritud ainult eesti keeles, haaa. Saksa keel ei tule ka k6ne alla, sest ma pole kohalik...) Neetud! Nad ikka ise ka ei tea, mis nad tahavad - kui ma ühe inglannaga enne eksamit harjutasin, siis teatas ta mulle, et väga viis! Ja ma olin muidugi üsna kindel endas, kuid kurjameelsuse vastu íkka ei saa - kui keegi ei taha mind läbi lasta, siis ka läbi ei saa. No ma nii kaua katsetan, kui läbi saan. Nagu Robin Hood!
Ok, täna aitab. Sorry, et tänane lugu selline telegrammistiilis tuli, plaanis oli kunagi midagi hoopis romantilisemat ja 6hulisemat, aga näed, iga päev on erinev ja täna on siis lühiduste päev.
Ikka teie K.
Tegelikult on nii, et vahepealsel ajal olen ma tahtnud kirja panna juba kolm erinevat lugu, aga ikka ei ole niikaugele j6udnud.
Katsun siis kiirelt need lood ühes pajas kokku v6tta :)
Esiteks - on soe. Täna käisin tallis (see on ju maal jah, nii 20 km) ja nägin, et seal on rohi kasvanud nii pikaks, nagu meil jaanipäeval. Ja l6hnas täpselt samamoodi ka!!! No te v6ite ju ise siis ette kujutada, mida ma seda heina vaadates ja katsudes m6tlesin... ei, mitte seda, et tahaks ilmtingimata olla Eestis jaanitulel, vaid hoopis seda, et see on ilus niimoodi :)
Teiseks - ma lendlesin välja sellest korterist, kus olen elanud viimased poolteist aastat ja mida ma seni oma koduks pidasin. Korteriperemees, kes oli kuni eelmise nädalani veel minu elukaaslane, hakkas imelikuks ja siis pidasingi ma paremaks asjad kiiresti kokku pakkida ja välja kolida. Kui poleks olnud ühte ingellikku töökaaslast, kes mulle üleminekuajaks ulualust pakkus, siis elaksin ma hetkel ilmselt raudteejaamas. Jah, aga alates homsest elan ma juba uues korteris, vaatega Mainile ja Skyline´ile. Jeeee!
Kolmandaks - ma töötan nüüd nagu loom. Täiskohaga haigla informatsioonis ja lisaks sellele ju pühapäeviti oreldan, nagu ennegi, ja peale selle hooldan veel hommikuti ühte vana apteekrihärrat. Teisiti praegu ei saa. Ahh, muide, täna hommikul see härra nö "tegi mu päeva" - ta teatas kohvi juues, et "mul on tunne, et te olete hea inimene". Hii, ilus eks?
Neljandaks - giidikursuse inglise keele eksamilt ei lastud mind jälle läbi. (Jeerum, ma ju seda polegi kirjutanud, et ma ju sooritasin märtsikuus Frankfurdi giidieksami!!! Aga praegu olen kvalifitseeritud ainult eesti keeles, haaa. Saksa keel ei tule ka k6ne alla, sest ma pole kohalik...) Neetud! Nad ikka ise ka ei tea, mis nad tahavad - kui ma ühe inglannaga enne eksamit harjutasin, siis teatas ta mulle, et väga viis! Ja ma olin muidugi üsna kindel endas, kuid kurjameelsuse vastu íkka ei saa - kui keegi ei taha mind läbi lasta, siis ka läbi ei saa. No ma nii kaua katsetan, kui läbi saan. Nagu Robin Hood!
Ok, täna aitab. Sorry, et tänane lugu selline telegrammistiilis tuli, plaanis oli kunagi midagi hoopis romantilisemat ja 6hulisemat, aga näed, iga päev on erinev ja täna on siis lühiduste päev.
Ikka teie K.
Saturday, April 4, 2009
Jääminek
Täna hommikul helistas mu ema ja teatas, et jää läheb. (Ta elab Pärnu j6e ääres, vaid m6ni meeter j6e äärest.) Jääminek on midagi sellist, mida me lastena hirmsasti ootasime. Isegi ei tea miks - vist ootasime iga kord mingisuguseid muutusi v6i mingeid erilisi elamusi, kes teab. Ja ilmselt ongi jääminek ka füüsilises tähenduses mingiks muutuseks - kevad tuleb ja sellega koos uus lootus, mitte ainult ülekantud tähenduses. Ohoo, jajah!
Aga kirjutama pani mind see, et samal ajal on jääminek minu jaoks nagu mingiks virvenduseks kadunud maailmast. Meil siin Bankfurdis ju jää ei lähe, sest on kogu aeg natuke soe, siin oleks nagu kogu aeg kevad. (Välja arvatud ehk vaid sügisel...). Nii et s6na jääminek t6i korraga silme ette midagi ürgset, kauget, midagi lapsep6lvest ja midagi jahedat. (Muide, eile oli meil päeval üle 20 kraadi sooja :)
Teisest küljest on siin ka minul jääminek selles m6ttes, et olen üle saamas oma outlandos seisundist - hakkan esmaspäevast nimelt tööle. Seda hetke olen oodanud nüüdseks poolteist aastat. Poolteist väga nappi aastat, if you know what I mean!
Eile 6htul lubasin värskema tuleviku nimel isegi ühe 6lle ja lisaks sellele ka kontserdi. V6i noh, kontserdiks on seda vist palju nimetada, aga ülisürr üritus oli ikkagi. Aset leidis see ühes Frankfurdi linnaosas nimeks Höchst ja koht oli paatmaja. Ja no, bänd oli muidugi päris - umbes nagu Kreisiraadio ja Rammsteini segu. Väga haige asi, aga seega tegelikult väga tervistav asi. Sest siinkandis ongi k6ik muidu liiga korralik ja organiseeritud ja reeglitekohane ja mis k6ik veel. Eilne üritus ja koht ja mis k6ik veel oli täiesti vastupidine ja see oli tore. Nii et ehk ei ole ka siinkandis veel k6ik mitte kadunud. Et jää läheb ka siin :)
Olge vaprad ja ilusat kevadet teile,
soovib teie K.
Aga kirjutama pani mind see, et samal ajal on jääminek minu jaoks nagu mingiks virvenduseks kadunud maailmast. Meil siin Bankfurdis ju jää ei lähe, sest on kogu aeg natuke soe, siin oleks nagu kogu aeg kevad. (Välja arvatud ehk vaid sügisel...). Nii et s6na jääminek t6i korraga silme ette midagi ürgset, kauget, midagi lapsep6lvest ja midagi jahedat. (Muide, eile oli meil päeval üle 20 kraadi sooja :)
Teisest küljest on siin ka minul jääminek selles m6ttes, et olen üle saamas oma outlandos seisundist - hakkan esmaspäevast nimelt tööle. Seda hetke olen oodanud nüüdseks poolteist aastat. Poolteist väga nappi aastat, if you know what I mean!
Eile 6htul lubasin värskema tuleviku nimel isegi ühe 6lle ja lisaks sellele ka kontserdi. V6i noh, kontserdiks on seda vist palju nimetada, aga ülisürr üritus oli ikkagi. Aset leidis see ühes Frankfurdi linnaosas nimeks Höchst ja koht oli paatmaja. Ja no, bänd oli muidugi päris - umbes nagu Kreisiraadio ja Rammsteini segu. Väga haige asi, aga seega tegelikult väga tervistav asi. Sest siinkandis ongi k6ik muidu liiga korralik ja organiseeritud ja reeglitekohane ja mis k6ik veel. Eilne üritus ja koht ja mis k6ik veel oli täiesti vastupidine ja see oli tore. Nii et ehk ei ole ka siinkandis veel k6ik mitte kadunud. Et jää läheb ka siin :)
Olge vaprad ja ilusat kevadet teile,
soovib teie K.
Saturday, February 14, 2009
oh aegu, oh inimesi
Tere jälle üle pika-pika aja! Ma olen tahtnud juba ammmmuuuuu kirjutada, aga noh, nagu selle asjaga ikka on, ei saa vahel peale hakata. Aga täna kogusin jälle elamusi, mis panevad kohe kirjutama.
No ühes6naga - täna näidati telekast ühte tädi, kes peab loomade firmariiete poodi. See on juba omaette väärtus, aga peale selle on sellel tädil veel üks tore hobi - ta peab nimelt kodus kana, kes on talle lemmiklooma eest. Nüüd jäi kana haigeks, sest tal on juba sünnist saadik immuunsuspuudulikkus ja tädi jooksis pisarsilmil kohe loomaarsti juurde. Arstionu andis rohtu ja oligi k6ik jälle korras. Tjah, ma lihtsalt m6tlesin selle k6ige juures, et kui meie esiemad midagi sellist näeksid, siis nad vist naeraksid nii et tilgad püksis - nende jaoks olid kanad ju midagi tarbeesemete taolist. Nojah, kui ma meie hobusepidamisele m6tlen, siis ega see ka oluliselt parem pole - kui kunagi s6ideti hobustega laadale, siis nüüd laetakse hobused enne auto peale ja siis s6idetakse... Ah, mida k6ike ei tehta oma armsate ja lemmikute nimel!!! (Muide, just praegu on saate l6pp, ja nimetatud hellik-kana sööb suures plaanis jäätist marjadega!!!!!!)
Teema, millest tahtsin juba ammu kirjutada, oli teema sakslaste käitumine. Kui keegi sakslane seda juhtub lugema, siis andku mulle andeks, aga eks igaüks näeb asju lihtsalt omamoodi, eks ju.
Mingi aeg tagasi tegin kindlaks, et üks huvitav joon, mis minuarvates k6ikidel sakslastel küljes, on nimelt see, et neile meeldib, kui asju vähemalt kolm korda üle räägitakse. Ja tuleb tunnistada - kui vähem räägid, siis nagu polekski rääkinud! No kui seda joont tunda, siis on sellega kerge elada, siis v6tadki ette ja räägid rahulikult asjast veel ja veel ja veel. Nii igaks juhuks. Ja neil ei ole ka midagi selle vastu, kui sa päev hiljem helistad ja ütled, et no ma lihtsalt tahtsin veelkord üle rääkida selle, et... Selline joon siis.
Ja veel teinegi joon, mis on silmatorkav: nimelt on sakslastele paljud asjad hirmus ohtlikud. Ei no m6nede asjade puhul on ettevaatus muidugi hea, selge see! Aga üsna mitu korda olen kogenud, kui liiiiiiga ettevaatlikud on siinsed lapsevanemad ja kui palju nad sellega hoopis oma lastele liiga teevad. Väkk, aus6na. Isegi tänaval v6ib vahest lihtsalt kuulda, kuida inimesed omavahel räägivad, et m6tle, see k6ik (mis iganes siis) v6ib ju nii ohtlik olla, m6tle, kui midagi juhtub! Ohh, vahel lihtsalt ei j6ua enam, kui m6istate!!!
Praegu k6ik! Kuni järgmiste südamepuistamisteni! Teie K.
No ühes6naga - täna näidati telekast ühte tädi, kes peab loomade firmariiete poodi. See on juba omaette väärtus, aga peale selle on sellel tädil veel üks tore hobi - ta peab nimelt kodus kana, kes on talle lemmiklooma eest. Nüüd jäi kana haigeks, sest tal on juba sünnist saadik immuunsuspuudulikkus ja tädi jooksis pisarsilmil kohe loomaarsti juurde. Arstionu andis rohtu ja oligi k6ik jälle korras. Tjah, ma lihtsalt m6tlesin selle k6ige juures, et kui meie esiemad midagi sellist näeksid, siis nad vist naeraksid nii et tilgad püksis - nende jaoks olid kanad ju midagi tarbeesemete taolist. Nojah, kui ma meie hobusepidamisele m6tlen, siis ega see ka oluliselt parem pole - kui kunagi s6ideti hobustega laadale, siis nüüd laetakse hobused enne auto peale ja siis s6idetakse... Ah, mida k6ike ei tehta oma armsate ja lemmikute nimel!!! (Muide, just praegu on saate l6pp, ja nimetatud hellik-kana sööb suures plaanis jäätist marjadega!!!!!!)
Teema, millest tahtsin juba ammu kirjutada, oli teema sakslaste käitumine. Kui keegi sakslane seda juhtub lugema, siis andku mulle andeks, aga eks igaüks näeb asju lihtsalt omamoodi, eks ju.
Mingi aeg tagasi tegin kindlaks, et üks huvitav joon, mis minuarvates k6ikidel sakslastel küljes, on nimelt see, et neile meeldib, kui asju vähemalt kolm korda üle räägitakse. Ja tuleb tunnistada - kui vähem räägid, siis nagu polekski rääkinud! No kui seda joont tunda, siis on sellega kerge elada, siis v6tadki ette ja räägid rahulikult asjast veel ja veel ja veel. Nii igaks juhuks. Ja neil ei ole ka midagi selle vastu, kui sa päev hiljem helistad ja ütled, et no ma lihtsalt tahtsin veelkord üle rääkida selle, et... Selline joon siis.
Ja veel teinegi joon, mis on silmatorkav: nimelt on sakslastele paljud asjad hirmus ohtlikud. Ei no m6nede asjade puhul on ettevaatus muidugi hea, selge see! Aga üsna mitu korda olen kogenud, kui liiiiiiga ettevaatlikud on siinsed lapsevanemad ja kui palju nad sellega hoopis oma lastele liiga teevad. Väkk, aus6na. Isegi tänaval v6ib vahest lihtsalt kuulda, kuida inimesed omavahel räägivad, et m6tle, see k6ik (mis iganes siis) v6ib ju nii ohtlik olla, m6tle, kui midagi juhtub! Ohh, vahel lihtsalt ei j6ua enam, kui m6istate!!!
Praegu k6ik! Kuni järgmiste südamepuistamisteni! Teie K.
Subscribe to:
Posts (Atom)