Tere.
Möödunud pühapäeval juhtus selline lugu, mis siin, Frankfurdis, muidugi igal nurgal juhtuda v6ib. Olin mina teel oma igapühapäevasele missioonile oreli taga ning ootasin trammi. Sellel pühapäeval tehti rööparemonti, nii et trammid s6itsid pisut teistmoodi, kui tavaliselt. See oli ka p6hjuseks, miks minuga sellel varahommikul üks murelik türgi mees k6netas - ta ei saanud kuidagi aru, kuidas trammid s6idavad. Seletasin siis talle, kuidas ta kesklinna j6uab. Kui tehnilised asjad olid selgeks räägitud, siis uuris mees edasi, et mida ma ikka nii vara hommikul üldse teen. Et kas ma tulen ehk diskolt? Mina selle peale muidugi rääkisin talle, et lähen tööle. Aga kus sa töötad? Kirikus. Selle peale oli pikk maad vaikust, mees m6tles järele. Aga mina olen moslem, ütles ta siis. Ma ütlesin, et ma tean. Siis uuris ta edasi, et kas ma iga päev töötan v6i ainult pühapäeviti. Ütlesin, et p6hiliselt pühapäeval, aga m6nikord ka teistel päevadel. Selle peale oli jälle pikk vaikus ja siis ütles mees, et tema käib ainult kord aastas moshees. Aga et tema vend käib kogu aeg, lisas ta r66msalt. Natukese aja pärast rääkis mees, et ta on isegi üks kord kirikus käinud. Ohoo, m6tlesin ma. Ma käisin seal remonti tegemas, valgustas ta siis mind. No näed siis!
Siis tuli igatahes tramm ja me astusime sisse ning vajusime trammi eri otstesse hommikuletargiasse. Kui minu peatus tuli, siis läksin maha ja jalutasin tema istekohast mööda. Türgi mees lehvitas mulle r66msalt ja mina lehvitasin talle täpselt sama r66msalt vastu. Naeratus jääb, nagu ütles Ristikivi. :)
Möödunud laupäevast ei ole ma ka vist veel k6nelenud: siis mängisin laulatusel ja teate, see oli k6ige kihvtim laulatus, mida ma seni üldse näinud olen. Nimelt oli pruutpaar kutsunud laulma mingi neegrite trio (vist Hamburgist) ja nad tegid muusikat nii, nagu ma seni ainult telekast näinud olen - kaks tädi ja üks onu laulsid nii k6vasti, et aknaklaasid värisesid, ja muide, ma ei valeta! Nad tegid oma laule ka sellistel kohtadel ja nii parajal hulgal, et tagajärjeks oli ilus, ümmargune ja läbip6imitud tseremoonia. Ja härra pastor pidas toreda k6ne ka, nii et väga armas oli. Ma ütlesin pärast mustadele lauljatele, et oleks veel selliseid laulatusi! Nad olid väga 6nnelikud selle peale.
Muusikaelu on siin üldse väga värviline, igaüks v6ib leida täpselt oma nahavärvile, natuurile, keelele ja religioonile vastava nishi. Tähtis on vaid teada, mida otsid.
Tänaseks k6ik! Värvilisi kogemusi teilegi!
KN
Thursday, November 6, 2008
Saturday, November 1, 2008
Aaamiiin
Tere,
täna käisin üritusel, mis oli niiii jabur, kui veel ette kujutada oskab ja ometi oli sealt ära tulles siuke natuke imelikult m6nus tunne k6hus.
Hakkan natuke tagantpoolt peale: asusin ühe siinse vana s6bra 6hutusel laulma serbia koori. See on mitmes m6ttes täiesti uskumatu üritus, sest esiteks on nad balkanlased ja mina, noh, p6hjamaalane. Teiseks on nad läbinisti ortodoksid ja mina, teadagi, protestant. Kolmandaks - see koor laulab m6nuga natuke mööda ja dirigentki ei viitsi päris 6igesti alati ette laulda, rääkimata siis toonipuhtusest. Ja ikkagi hakkas mulle kohe esimesest proovist peale meeldima. Juurdlen siiani, et miks siis - täpselt ei tea, aga ühelt poolt on see muusika ikka jube kihvt, hoopis teised rütmid ja harmooniad, kui minu senine lääne muusika kogemus on.
Täna oli aga hullem pidu serblaste kogukonnas - nimelt oli kiriku sünnipäev, tegelikult küll pühaku aastapäev, neil oli eile luukapäev (meil 18.okt). Nii et hirmus pidu ja pillerkaar ja mis k6ige parem - laud oli absoluutselt lookas, nagu meil rikka talupoja pulmas.
Kogu aeg räägiti kooriproovis (kahel olin ma enne käinud tähendab), et tuleb kontsert. No see kontsert oli pigem midagi sellist, mida ma mäletan p6hikooli ajal Sindi klubist - pikki tunde kestev programm, kus laulavad naiskoorid ja meesansamblid ja siis tantsivad rahvatantsijad jnejnejne ja pärast antakse apelsini. Aga paar asja oli ikka teistmoodi ka.
K6igepealt, meil Sindis küll ei istunud piiskop esimeses kuulajatereas. No see tähendab, tollal oli see niikuinii välistatud, aga ma tahan tegelikult hoopis seda öelda, et see serbia seltskond on väga usklik rahvas ja pealegi kokkuhoidev ning oma traditsioone hoidev. Nagu paljud välismaalaste grupid eksiilis.
M6nel on siin probleeme serblastega. Tjah, kui m6elda sellele, et Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust, siis ehk küll. Aga täna nägin ma hoopis asja teist poolt. Hästi palju lauldi igasugu rahvalaule, uusi ja vanu ja enamik jube ilusad. Kui kolm tüdrukut mingit hästi ilusat laulu laulsid, millest mina m6istsin vaid "Kosovo, Kosovooo", siis k6ik naised nutsid saalid ja m6ned mehed ka. Kosovo lahinguga kaotasid serblased 15. sajandil oma iseseisvuse, mille nad tükkhaaval m6ned sajandid hiljem tagasi v6tsid. Kosovo oli nagu nende tükk kah, aga näe - iseseisvusid nemadki. Aga et ta juba varem oli autonoomne, ju siis oli ka p6hjust. Detaile teavad ehk poliitiliselt haritumad.
Igatahes kultuuriline tegevus on neil mitmekülgne, programmi alustas mingi imelapse moodi poisijupp, kes ägedalt klaverit mängis ja seda imet taheti kohe lähedalt vaadata, pildistati nii mis kole. Ja nii üha edasi. Meie koor laulis oma viis lugu ära, aga mitte järjest, vaid ikka kenasti teiste asjade vahele pikituna, mis tähendas seda, et enamuse aja kehastasime me eesriiet, mille taustal siis lapsed ja teised esinesid.
Eriti kuum hetk oli aga siis, kui lavale asus kohalik serbia ooperitäht (st ta vist päris ooperis ei ole, aga laulab profilt). Mees esitas mingit itaalia ooperiaariat ja kui ta oli j6udnud umbes peaaegu l6ppu ja t6mbas korra hinge, et päris l6pp ära laulda, siis hakkas rahvas juba plaksutama. Hull lugu, aga hirmsasti ajas naerma. No 6nneks ta sai ikka oma suure passaaziga ka ikka kenasti ühele poole ja siis sai rahvast end tühjaks plaksutada muidugi - oli ilus küll.
Siseinformaator jutustas mulle, et serbia piiskopid olla k6ik salateenistuse agendid ja et ei Frankfurdi ega Berliini piiskopid polegi üldse teoloogid, vaid parteilased. See on muidugi hirmus lugu ja kurb, kui see t6si on - nendest armsatest inimestest on kahju, kes suudlevad preestri kätt ja kummardavad maani. Jääb vaid loota, et nende usk ei jäta neid maha.
Üks kooriliige on s6jap6genik Bosniast. Ortodoks, aga ta ei tahtnud moslemite vastu v6idelda - selle eest p6genes ta vabale maale. Ta tahtis saada arstiks, aga nüüd on Saksamaal haiglas p6etaja. Kuid siin ei pea ta v6itlema. Ma arvan, et kui ma nende kooriliikmetega veel vestlen, siis kuulen igasugu lugusid. Ilmselt üks raskem kui teine. Üks noormees on näiteks hoopis Bulgaariast, aga tema lugu ma veel ei tea. Ja üks kooriliige on hoopis reformeeritu Hollandist. Vot nisuke kamp on koos.
Aga tagasi peo ja pillerkaare juurde. Kui piiskop (kes siis väidetavalt on tegelikult vaid spioon) oli suure leiva 6nnistanud, siis asusid k6ik rahvad pidusöögi laua äärde ja no oli hea küll - k6ik serbia emade hoolsate käte valmistet.
Mul k6ht siiamaani natuke valutab, sest s6in natuke liiga palju ülihead kirsikooki. Ja pea on muljeid nii täis, et isegi magama ei taha praegu minna. Aga no ju ma varsti ikka lähen.
Ilusaid unenägusid teilegi!
täna käisin üritusel, mis oli niiii jabur, kui veel ette kujutada oskab ja ometi oli sealt ära tulles siuke natuke imelikult m6nus tunne k6hus.
Hakkan natuke tagantpoolt peale: asusin ühe siinse vana s6bra 6hutusel laulma serbia koori. See on mitmes m6ttes täiesti uskumatu üritus, sest esiteks on nad balkanlased ja mina, noh, p6hjamaalane. Teiseks on nad läbinisti ortodoksid ja mina, teadagi, protestant. Kolmandaks - see koor laulab m6nuga natuke mööda ja dirigentki ei viitsi päris 6igesti alati ette laulda, rääkimata siis toonipuhtusest. Ja ikkagi hakkas mulle kohe esimesest proovist peale meeldima. Juurdlen siiani, et miks siis - täpselt ei tea, aga ühelt poolt on see muusika ikka jube kihvt, hoopis teised rütmid ja harmooniad, kui minu senine lääne muusika kogemus on.
Täna oli aga hullem pidu serblaste kogukonnas - nimelt oli kiriku sünnipäev, tegelikult küll pühaku aastapäev, neil oli eile luukapäev (meil 18.okt). Nii et hirmus pidu ja pillerkaar ja mis k6ige parem - laud oli absoluutselt lookas, nagu meil rikka talupoja pulmas.
Kogu aeg räägiti kooriproovis (kahel olin ma enne käinud tähendab), et tuleb kontsert. No see kontsert oli pigem midagi sellist, mida ma mäletan p6hikooli ajal Sindi klubist - pikki tunde kestev programm, kus laulavad naiskoorid ja meesansamblid ja siis tantsivad rahvatantsijad jnejnejne ja pärast antakse apelsini. Aga paar asja oli ikka teistmoodi ka.
K6igepealt, meil Sindis küll ei istunud piiskop esimeses kuulajatereas. No see tähendab, tollal oli see niikuinii välistatud, aga ma tahan tegelikult hoopis seda öelda, et see serbia seltskond on väga usklik rahvas ja pealegi kokkuhoidev ning oma traditsioone hoidev. Nagu paljud välismaalaste grupid eksiilis.
M6nel on siin probleeme serblastega. Tjah, kui m6elda sellele, et Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust, siis ehk küll. Aga täna nägin ma hoopis asja teist poolt. Hästi palju lauldi igasugu rahvalaule, uusi ja vanu ja enamik jube ilusad. Kui kolm tüdrukut mingit hästi ilusat laulu laulsid, millest mina m6istsin vaid "Kosovo, Kosovooo", siis k6ik naised nutsid saalid ja m6ned mehed ka. Kosovo lahinguga kaotasid serblased 15. sajandil oma iseseisvuse, mille nad tükkhaaval m6ned sajandid hiljem tagasi v6tsid. Kosovo oli nagu nende tükk kah, aga näe - iseseisvusid nemadki. Aga et ta juba varem oli autonoomne, ju siis oli ka p6hjust. Detaile teavad ehk poliitiliselt haritumad.
Igatahes kultuuriline tegevus on neil mitmekülgne, programmi alustas mingi imelapse moodi poisijupp, kes ägedalt klaverit mängis ja seda imet taheti kohe lähedalt vaadata, pildistati nii mis kole. Ja nii üha edasi. Meie koor laulis oma viis lugu ära, aga mitte järjest, vaid ikka kenasti teiste asjade vahele pikituna, mis tähendas seda, et enamuse aja kehastasime me eesriiet, mille taustal siis lapsed ja teised esinesid.
Eriti kuum hetk oli aga siis, kui lavale asus kohalik serbia ooperitäht (st ta vist päris ooperis ei ole, aga laulab profilt). Mees esitas mingit itaalia ooperiaariat ja kui ta oli j6udnud umbes peaaegu l6ppu ja t6mbas korra hinge, et päris l6pp ära laulda, siis hakkas rahvas juba plaksutama. Hull lugu, aga hirmsasti ajas naerma. No 6nneks ta sai ikka oma suure passaaziga ka ikka kenasti ühele poole ja siis sai rahvast end tühjaks plaksutada muidugi - oli ilus küll.
Siseinformaator jutustas mulle, et serbia piiskopid olla k6ik salateenistuse agendid ja et ei Frankfurdi ega Berliini piiskopid polegi üldse teoloogid, vaid parteilased. See on muidugi hirmus lugu ja kurb, kui see t6si on - nendest armsatest inimestest on kahju, kes suudlevad preestri kätt ja kummardavad maani. Jääb vaid loota, et nende usk ei jäta neid maha.
Üks kooriliige on s6jap6genik Bosniast. Ortodoks, aga ta ei tahtnud moslemite vastu v6idelda - selle eest p6genes ta vabale maale. Ta tahtis saada arstiks, aga nüüd on Saksamaal haiglas p6etaja. Kuid siin ei pea ta v6itlema. Ma arvan, et kui ma nende kooriliikmetega veel vestlen, siis kuulen igasugu lugusid. Ilmselt üks raskem kui teine. Üks noormees on näiteks hoopis Bulgaariast, aga tema lugu ma veel ei tea. Ja üks kooriliige on hoopis reformeeritu Hollandist. Vot nisuke kamp on koos.
Aga tagasi peo ja pillerkaare juurde. Kui piiskop (kes siis väidetavalt on tegelikult vaid spioon) oli suure leiva 6nnistanud, siis asusid k6ik rahvad pidusöögi laua äärde ja no oli hea küll - k6ik serbia emade hoolsate käte valmistet.
Mul k6ht siiamaani natuke valutab, sest s6in natuke liiga palju ülihead kirsikooki. Ja pea on muljeid nii täis, et isegi magama ei taha praegu minna. Aga no ju ma varsti ikka lähen.
Ilusaid unenägusid teilegi!
Subscribe to:
Posts (Atom)