No nüüd siis on kindlasti Eestis rohi rinnuni kasvanud ja kastehein kôigub äraolevalt.
Meil siin Saksa väikelinnas on aga hoopis hoopis teine rütm - Jaanist ei tea keegi ööd ega mütsi.
Tahtsin siiski natukenegi Jaani pidada ja nii me siis sôime kodus liha ja läksime siis ühte teise Saksa väikelinna, Mainzi nimelt, ilutulestikku kaema. Mainz on nimelt ainuke koht siinkandis, kus Jaani peetakse ja seda isegi kolm päeva järjest. Omavahel öeldes ei pea nad vist päris mitte samal pôhjusel nagu vanad eestlased, vaid hoopis sellepärast, et nende linna kallis Johannes Gutenberg (kes on unustanud: trükikunsti rajaja) pidas siis nimepäeva. Tulevärk oli neil igatahes vahva ja ôhtu oli imeilus soe ja sume, nii et nagu päris.
Üle-eelmisel aastal juhtus minuga Jaani ajal selline lugu. Olin siis Lübecki mail ja üks mu ôpingukaaslane kutsus mind enda poole. Ta elas Mecklenburgis Wabernis, ehk siis endises DDRis (mille tôttu meil môningaid ühiseid traditsioone ju). Sel päeval oli seal orelijalutuskäik linnas, st et igas kirikus mängiti väike kontsert ja kuulajad jalutasid lihtsalt mööda linna kirikust kirikusse. Lôppes see ôhtu igatahes täitsa elusa lôkkega ühes kirikuaias ja seal pakuti isegi midagi süüa ja kindlasti ka veini. Uskumatult vahva elamus. Aga kôige tipuks kohtusin seal kahe organistiga, kes, kujutage ette, olid väga head tuttavad ühe minu väga hea tuttavaga (Eestist!)! Nii et maailma on pisipisi. (Veel imelikum asi oli aga siis, kui ma ühele teisele tuttavale Berliinis sellest Wabernis käigust jutustasin ja ütlesin, et näe, kuskil pärapôrgus saad sa mingite tuttavate tuttavatega kokkku. Sellepeale teatas see minu tuttav, et ta on Wabernist pärit. Siis mu suu lukkus! :)
Aga viis aastat tagasi käisin ma Jaani ajal hoopis Shveitsis, ühe tuttava pulmas. See oli selline kreeka pulm (mees oli kreeklane nimelt), kus pere vanemad mehed hakkasid teatud promilli saabudes tantsima. Uskumatult vägev oli see muidugi vaadata! Kui pimedaks läks ja pisikesed lôkked süüdati (seda küll mitte Jaani auks, aga lihtsalt toreduseks ja valguseks), siis toodi trummid välja ja hakati aga taguma. Meie seltskonnas oli ühel kogemata ka didgeridoo kaasas, nii et pillid hüüdsid ja trummid mürtsusid. Üsna mahlakas pidu oli kokku! Nojah, selle öö veetsime igatahes mingis kohaliku küla pommivarjendis (päriselt!), sest seal oli lihtsalt hästi palju vabu raudvoodinarisid. Ja seal sees oli KOHUTAVALT pime, mul ei ole mitte kunagi nii pime olnud! Varjend ju... Vot selline jaan oli siis tookord.
Aga üks armsamaid Jaane oli, ma usun vist, et kolm aastat tagasi. Siis sai meie perekonnakene kokku mamma juures Viiral ja kui oli söödud ja joodud, siis lihtsalt lauldi. Palju ja ilusasti. Tore oli!
Head jaaninädala jätku teile!
