Tere,
täna ma jutustan sellise loo, elas kord... teate isegi. No tegelikult ei tahtnud ma mitte mutionust rääkida, vaid hoopis sellest, et mul oli vôimalus veeta üks nädal välis-eesti seenioride laagris. Oli see vast lahe üritus!
Üksikasjadesse laskumata pean ütlema, et sellist kampa ei ole ma veel kohanud. Esiteks oli tegemist lihtsalt toredate inimestega. Kui Eestis on paljud seeniorid kuidagi abitud, Saksamaal jälle kuidagi lapsikud, siis need olid tasakaalukad, kenad, lôbusad ja tegusad. Eriti seda viimast. Kôik asjad tehti kaasa ja lisaks - sellepärast mind kirjutama sundiski -pakkusid kilode kaupa üllatusi. Nimelt toimus meil viimasel ôhtul "lôbus koosviibimine", kus pea kôik esitasid midagi, nii et kokku sai kahetunnise etteaste. Ette kanti muidugi muusikat, aga ka näidendeid ja muud.
Peale nö ametlikku osa läks pidu lahti ja viimased (ausalt, ma ei valeta nüüd) läksid magama kell pool kaheksa hommikul. Et siis pool üheksa muidugi üles tôusta.
Loo pealkirjastasin ma niimoodi sellepärast, et eks nendest tegijatest lôviosa olid ju naised. Mehi oli ka seltskonnas, aga nemad etlesid vähem. Ja ma tahtsin selle kôigega lihtsalt öelda seda, et jutud Eesti naise toimekusest vastavad tôesti tôele, nii et - nad elagu!
Saturday, May 31, 2008
Saturday, May 24, 2008
Teaduse nimel
Jah, mida inimene kôike ei kannata, et vaid jôuaks kuidagi tähtedele lähemale...
Selline lugu oli siis: môned päevad tagasi tegin end siin Bankfurdis linnaraamatukogu lugejaks, väikest viisi selle tagamôttega ka, et kui kuskilt teisest raamatukogust midagi laenata vaja (linnaraamatukogus ju ilmselt kôike mind huvitavat ei ole), siis saaks kuhugi saata. Kohe esimesel päeval proovisin siis raamatukogudevahelise netisüsteemi järgi ja leidsingi kôik mind huvitavad teosed. Panin aga kirja, saatsin aga teele. (Lootes, et ehk need nö nôuded jôuavad ôigesse kohta välja).
Kui ma natuke nôu küsisin ühe raamatukogutädi käest (kes muide ei teadnud saksa ôigekirjast pooli asjugi!!! [raamatukogus, jah]), siis tema teatas mulle küll, et oi, ega neid raamatuid küll välja ei laenutata. Siis mul tekkis kaks kahtlust - esiteks ei pruugi olla kôik nôu, mis saan, adekvaatne ja teine oli pigem murelik môte, et mis siis, kui ma ei saagi tôesti neid raamatuid.
Igatahes leidsin oma nimekirjast, et kôik raamatud on olemas Mainzi ülikooli raamatukogus ja siis ma kohe rôômsalt helistasin sinna. Seal keegi ilusahäälne meesterahvas ütles, et tulge aga kohale, vaatame, küll me midagi ikka välja môtleme. Ma siis ütlesin, et ma laupäeval tulen.
Môeldud - tehtud. Laupäev tuli kätte ja mina seadsin end Mainzi poole teele (sinna oma 40 km), nii keskpäeva kandis. Raamatukogu pidi olema isegi 22-ni lahti, mis on Saksamaal enam kui uskumatu. Jôudsin kohale, raamatukogu oli lahti ja puha. Kui ma aga seal mingi tädi käest küsisin, et kuidas ma selle vôi teise raamatuni jôuan, vaatas ta mulle oma suurte silmadega otsa ja ütles oma ärasuitsetatud häälega, et tema ei tea raamatukogust midagi, tema ainult valvab seal. Aaa. Peagi saabus ka mingi onu, kes, vähe sellest, et ta ei teadnud midagi rohkemat, ta isegi ei rääkinud midagi. Ainult noogutas.
See suitsuhäälne tädi siis teatas ka, et laupäeval raamatuid välja ei laenutatagi, ainult esm-reede. Aaaaaa. Oluline. Ja kuidas ma siis hakkama saan??? Pirn hakkas pôlema ja ütles mulle, et ei jää muud üle, kui vajalik paljundada. Aga kuidas üldse ôigete asjadeni jôuda??? Üksi ei osanud ma raamatukogu labürindis küll midagi leida. Siis leidsin korraga kataloogi - paberkataloog, aga asi seegi. Sellel olid muidugi mingid viited, millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Tundsin, kuidas ind minus kaob...
Siis aga ilmus korraga keegi tudeng ja tema aitas mind ôigele teele - näitas, mida tähendavad viited ja kust raamatuid leida. Lihtne oli, tegelt. Leidsin kôik vajaliku ja siis algas uus kamm: kuidas paljundada? Selgus, et majas olla üks müntide eest paljundaja - praktiline! Kuid, kust saada laupäeva pärastlôunal münte??? (Mitte unustada, tegemist Saksamaaga). Arutasin suitsupääsukesega, et äkki on Taverna (kooriakadeemia omad teavad küll seda) veel lahti. Suitsupääsuke arvas, et ei, nüüd on juba kinni... Mina siis, et aga siin on ju üks raamatupood ka, see aga pidi laupäeval üldse kinni olema. No ma igatahes ütlesin neile, et ma lähen ja uurin asja. Kell oli 14.20. Läksin Taverna poole ja nägin - kella 14.30ni lahti. Jee, ja ettekandja oli nôus mulle münte ka vahetama. Seal üks ülikooli asjapulga (noh siukse torumehe) tüüpi mees ütles, et aga kôik mündi-paljundajad on juba kinni ja nad tahavad ainult 50 sendiseid ja euroseid. Tädi siis mulle andis, niipalju kui tal oli. Ma lidusin tagasi.
Nüüd algas järgmine etapp - kus on mündi-paljundaja??? Kôik masinad, mida vaatasime, olid kaardiga. Küsisin siis aga jälle nôu lahkelt tudengilt, ja tema näitas siis ôige masina kätte. Tore! Hakates paljundama teatas masin mulle, et tooner on täitsa otsas. Hmm, mida teha??? Paar lehte paljundasin ja siis ta üldse ei tahtnud minuga enam suhelda, see masin. Vaatasin, et kedagi juures ei olnud, vôtsin aga masina lahti, tirisin tooneri masinast välja ja panin tagasi. Masinale meeldis! ta teatas, et uus tooner on sees ja et me vôime paljundamist jätkata. :), ma ütlen.
Jätkasingi. A, ja muide, masin sôi igasuguseid münte, anna ainult ette. Ma siis paljundasingi niipalju, kui münte oli ja peamised asjad kätte sain. Siis tulin oma paberipatakaga sealt tulema. Tädi suitsupääsuke oli ka rôômus, et mul kôik ônnestus ja ma siis tänasin teda ka selle eest, et ta mind lihtsalt kohe ukse pealt tagasi ei saatnud.
Vot siuke lugu oli siis "Teaduse nimel".
Selline lugu oli siis: môned päevad tagasi tegin end siin Bankfurdis linnaraamatukogu lugejaks, väikest viisi selle tagamôttega ka, et kui kuskilt teisest raamatukogust midagi laenata vaja (linnaraamatukogus ju ilmselt kôike mind huvitavat ei ole), siis saaks kuhugi saata. Kohe esimesel päeval proovisin siis raamatukogudevahelise netisüsteemi järgi ja leidsingi kôik mind huvitavad teosed. Panin aga kirja, saatsin aga teele. (Lootes, et ehk need nö nôuded jôuavad ôigesse kohta välja).
Kui ma natuke nôu küsisin ühe raamatukogutädi käest (kes muide ei teadnud saksa ôigekirjast pooli asjugi!!! [raamatukogus, jah]), siis tema teatas mulle küll, et oi, ega neid raamatuid küll välja ei laenutata. Siis mul tekkis kaks kahtlust - esiteks ei pruugi olla kôik nôu, mis saan, adekvaatne ja teine oli pigem murelik môte, et mis siis, kui ma ei saagi tôesti neid raamatuid.
Igatahes leidsin oma nimekirjast, et kôik raamatud on olemas Mainzi ülikooli raamatukogus ja siis ma kohe rôômsalt helistasin sinna. Seal keegi ilusahäälne meesterahvas ütles, et tulge aga kohale, vaatame, küll me midagi ikka välja môtleme. Ma siis ütlesin, et ma laupäeval tulen.
Môeldud - tehtud. Laupäev tuli kätte ja mina seadsin end Mainzi poole teele (sinna oma 40 km), nii keskpäeva kandis. Raamatukogu pidi olema isegi 22-ni lahti, mis on Saksamaal enam kui uskumatu. Jôudsin kohale, raamatukogu oli lahti ja puha. Kui ma aga seal mingi tädi käest küsisin, et kuidas ma selle vôi teise raamatuni jôuan, vaatas ta mulle oma suurte silmadega otsa ja ütles oma ärasuitsetatud häälega, et tema ei tea raamatukogust midagi, tema ainult valvab seal. Aaa. Peagi saabus ka mingi onu, kes, vähe sellest, et ta ei teadnud midagi rohkemat, ta isegi ei rääkinud midagi. Ainult noogutas.
See suitsuhäälne tädi siis teatas ka, et laupäeval raamatuid välja ei laenutatagi, ainult esm-reede. Aaaaaa. Oluline. Ja kuidas ma siis hakkama saan??? Pirn hakkas pôlema ja ütles mulle, et ei jää muud üle, kui vajalik paljundada. Aga kuidas üldse ôigete asjadeni jôuda??? Üksi ei osanud ma raamatukogu labürindis küll midagi leida. Siis leidsin korraga kataloogi - paberkataloog, aga asi seegi. Sellel olid muidugi mingid viited, millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Tundsin, kuidas ind minus kaob...
Siis aga ilmus korraga keegi tudeng ja tema aitas mind ôigele teele - näitas, mida tähendavad viited ja kust raamatuid leida. Lihtne oli, tegelt. Leidsin kôik vajaliku ja siis algas uus kamm: kuidas paljundada? Selgus, et majas olla üks müntide eest paljundaja - praktiline! Kuid, kust saada laupäeva pärastlôunal münte??? (Mitte unustada, tegemist Saksamaaga). Arutasin suitsupääsukesega, et äkki on Taverna (kooriakadeemia omad teavad küll seda) veel lahti. Suitsupääsuke arvas, et ei, nüüd on juba kinni... Mina siis, et aga siin on ju üks raamatupood ka, see aga pidi laupäeval üldse kinni olema. No ma igatahes ütlesin neile, et ma lähen ja uurin asja. Kell oli 14.20. Läksin Taverna poole ja nägin - kella 14.30ni lahti. Jee, ja ettekandja oli nôus mulle münte ka vahetama. Seal üks ülikooli asjapulga (noh siukse torumehe) tüüpi mees ütles, et aga kôik mündi-paljundajad on juba kinni ja nad tahavad ainult 50 sendiseid ja euroseid. Tädi siis mulle andis, niipalju kui tal oli. Ma lidusin tagasi.
Nüüd algas järgmine etapp - kus on mündi-paljundaja??? Kôik masinad, mida vaatasime, olid kaardiga. Küsisin siis aga jälle nôu lahkelt tudengilt, ja tema näitas siis ôige masina kätte. Tore! Hakates paljundama teatas masin mulle, et tooner on täitsa otsas. Hmm, mida teha??? Paar lehte paljundasin ja siis ta üldse ei tahtnud minuga enam suhelda, see masin. Vaatasin, et kedagi juures ei olnud, vôtsin aga masina lahti, tirisin tooneri masinast välja ja panin tagasi. Masinale meeldis! ta teatas, et uus tooner on sees ja et me vôime paljundamist jätkata. :), ma ütlen.
Jätkasingi. A, ja muide, masin sôi igasuguseid münte, anna ainult ette. Ma siis paljundasingi niipalju, kui münte oli ja peamised asjad kätte sain. Siis tulin oma paberipatakaga sealt tulema. Tädi suitsupääsuke oli ka rôômus, et mul kôik ônnestus ja ma siis tänasin teda ka selle eest, et ta mind lihtsalt kohe ukse pealt tagasi ei saatnud.
Vot siuke lugu oli siis "Teaduse nimel".
Sunday, May 18, 2008
Laululahing saksa evangeelse kiriku moodi
Tere,
tulen just teenistuselt, mis nägi välja nagu Laululahing, ainult et pikem! Et oli leeriteenistus, siis osalesid üritusel koguduse igatsugu kollektiivid - koor, pasunad ja muidugi orel. Lisaks sellele laulsid ka noored leeritatavad ise ja mitte vähe! Minu kui organisti paremal käel olid puhkpildurid, kes alustasid hästi armsa barokse asjaga. Kohe peale seda, kui nad olid ära puhunud, kogus end koor, kuhu kuulusid peamiselt eakad inimesed ja alustasid laulu - Heaven is a beautiful place. Jube oli - iseenesest mitte see, kuidas nad laulsid, vaid et nad seda kohe peale barokk-sissemängu tegid! Sellele järgnes kohe koguduselaul, millele omakorda järgnes kohe noortelaul, kus vôis ka kogudus kaasa laulda. Noored laulsid klaveriga, kogudus muidugi oreliga koos. Siis vahele oli natuke liturgiat jälle ja igasugu leeriga seotud asjatoimetusi, ja siis kordus see kôik. Ja nii mitu korda. Segapudru kuubis! Vahepeal laskus koor klassitsismi ja puhkpildurid tulistasid - What a beautiful morning! Onu Remuses oli nii, et "konnad krooksusid ja kilpkonnaonu mullid tegid aitummerikerkerkommeriker". Umbes selline oli ka meie tänane teenistus ja seda muide mitte minu tavalises kirikus, vaid ühe teise linnaosa koguduses, kellega me kirikumuusikutena nö ühist tegevusruumi jagame. Nii et mina olin muudkui nina paberis, et ikka ôigel ajal ôigeid asju mängiks.
No vot siis milline laululahing oli. :) Aga ilm on meil hea!
Teie K
tulen just teenistuselt, mis nägi välja nagu Laululahing, ainult et pikem! Et oli leeriteenistus, siis osalesid üritusel koguduse igatsugu kollektiivid - koor, pasunad ja muidugi orel. Lisaks sellele laulsid ka noored leeritatavad ise ja mitte vähe! Minu kui organisti paremal käel olid puhkpildurid, kes alustasid hästi armsa barokse asjaga. Kohe peale seda, kui nad olid ära puhunud, kogus end koor, kuhu kuulusid peamiselt eakad inimesed ja alustasid laulu - Heaven is a beautiful place. Jube oli - iseenesest mitte see, kuidas nad laulsid, vaid et nad seda kohe peale barokk-sissemängu tegid! Sellele järgnes kohe koguduselaul, millele omakorda järgnes kohe noortelaul, kus vôis ka kogudus kaasa laulda. Noored laulsid klaveriga, kogudus muidugi oreliga koos. Siis vahele oli natuke liturgiat jälle ja igasugu leeriga seotud asjatoimetusi, ja siis kordus see kôik. Ja nii mitu korda. Segapudru kuubis! Vahepeal laskus koor klassitsismi ja puhkpildurid tulistasid - What a beautiful morning! Onu Remuses oli nii, et "konnad krooksusid ja kilpkonnaonu mullid tegid aitummerikerkerkommeriker". Umbes selline oli ka meie tänane teenistus ja seda muide mitte minu tavalises kirikus, vaid ühe teise linnaosa koguduses, kellega me kirikumuusikutena nö ühist tegevusruumi jagame. Nii et mina olin muudkui nina paberis, et ikka ôigel ajal ôigeid asju mängiks.
No vot siis milline laululahing oli. :) Aga ilm on meil hea!
Teie K
Subscribe to:
Posts (Atom)