Kujutage ette,

täna juhtus selline lugu, et ma jäin lennukist maha. Maailma kôige ajuvabam pôhjus oli selles - vôtsin eile kasutusele oma vana telefoni, mida ma polnud juba mingi aeg tarvitanud ja teate, selles elas veel TALVEAEG! Ma ei avastanud seda aga ka mitte enne, kui siis, kui olin keset ööd välja roninud, et rahulikult lennujaama poole hakata sôitma. Juba koduses metroojaamas môtlesin, et täna vist saab teoks see, mille kohta olen kogu aeg arvanud, et see lihtsalt ei ole vôimalik. Sest lennukist jäädakse ju maha vaid siis, kui kuskil mingi loodusônnetus on puhkenud, aga mitte niisama. Kui muidugi kellaaja keeramist mitte loodusônnetuseks lugeda... Nii ma siis olingi pool tundi enne lennu väljumist jaamas ja nad lihtsalt ütlesid mulle, et enam ei saa, sorry.

Nii ma siis seal seisingi ilmselt väga-väga lolli näoga ja pidin oma lennu homseks ümber broneerima. Absoluutselt nôme üritus, ärge te nii tehke, eks.

Mul on hetkel selline tunne, et ma ei ole mitte lendu maha maganud, vaid hoopis hoopis elust endast maha jäänud...

Teie Pada "jäi-lennukist-maha" Konn.

Uhh

Hei,

ma pole juba nii hirmus kaua siia kirjutanud, et isegi arvut ei tundnud mind kohe ära, jube värk.

Aga täna enam ei saanud teisti, kui et arvasin, et nuid peab jälle pisut kirjutama. Asi oli nimelt selles, et ma olin siin môned päevad hirmus haige, nii et kole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis sellest, et kuna mul täna juba natuke parem olla oli, siis ma muidugi vahtisin telekat, nii mis jôudsin.

Ja mida ma sealt nägin: igasugu tôsielu dokuseepe, mis iseenesest on huvitavad, aga mis näitavad vahest ikka selliseid tegelasi, keda ei usukski, et nii palju leidub.

Vahepeal hüppas tütreke, kes muide just 15 sai, korra kooli ja talli vahelt uksest sisse ja siis me imestasime koos ühe pere lugu, kus 16 aastane tütar peajagu oma emast targem oli. Mitte koolitarkuse, aga kôige muu suhtes. Vahepeal oli lugu nii koomiline, et naera ribadeks. Tegelt jube. Aga lôppes kôik ônnelikult.

Siis lippas tütreke edasi ja ma pidin üksi telekat edasi vaatama. Sealt tuli mingi sari, kus kolm tegelast püüavad ühte praktikakohta saada. Tavaliselt on tegemist inimestega, kes vastavast alast eriti midagi nagu ei tea. Ja just need kôige kobamad on varmad ütlema, "ach, dass habe ich gut gemeistert" - et siis sellega sain ma küll hästi hakkama. Ja samal ajal on nad veel niuksed vedelad ja olematu diktsiooniga! (no vahest sekka ilmub môni peentegija ka, egas nad kôik mökud pole).

Tjah, kui selliseid asju kilokaupa vaadata, siis jääb mulje, et Saksamaal ainult poolearused ja mitte midagi teha oskavad noored kasvavadki. Nii see muidugi ei ole, aga tänase teleprogrammi alusel vôiks seda siiski järeldada...

Eesti sama sorti mökudest eraldab neid vist vaid see, et nad üldse kuhugi tahavad välja jôuda, olgu see siis pagaritöökoda vôi fotolabor.

OK, praegu jälle kôik. Kohtumiseni!