Tere.
Möödunud pühapäeval juhtus selline lugu, mis siin, Frankfurdis, muidugi igal nurgal juhtuda v6ib. Olin mina teel oma igapühapäevasele missioonile oreli taga ning ootasin trammi. Sellel pühapäeval tehti rööparemonti, nii et trammid s6itsid pisut teistmoodi, kui tavaliselt. See oli ka p6hjuseks, miks minuga sellel varahommikul üks murelik türgi mees k6netas - ta ei saanud kuidagi aru, kuidas trammid s6idavad. Seletasin siis talle, kuidas ta kesklinna j6uab. Kui tehnilised asjad olid selgeks räägitud, siis uuris mees edasi, et mida ma ikka nii vara hommikul üldse teen. Et kas ma tulen ehk diskolt? Mina selle peale muidugi rääkisin talle, et lähen tööle. Aga kus sa töötad? Kirikus. Selle peale oli pikk maad vaikust, mees m6tles järele. Aga mina olen moslem, ütles ta siis. Ma ütlesin, et ma tean. Siis uuris ta edasi, et kas ma iga päev töötan v6i ainult pühapäeviti. Ütlesin, et p6hiliselt pühapäeval, aga m6nikord ka teistel päevadel. Selle peale oli jälle pikk vaikus ja siis ütles mees, et tema käib ainult kord aastas moshees. Aga et tema vend käib kogu aeg, lisas ta r66msalt. Natukese aja pärast rääkis mees, et ta on isegi üks kord kirikus käinud. Ohoo, m6tlesin ma. Ma käisin seal remonti tegemas, valgustas ta siis mind. No näed siis!
Siis tuli igatahes tramm ja me astusime sisse ning vajusime trammi eri otstesse hommikuletargiasse. Kui minu peatus tuli, siis läksin maha ja jalutasin tema istekohast mööda. Türgi mees lehvitas mulle r66msalt ja mina lehvitasin talle täpselt sama r66msalt vastu. Naeratus jääb, nagu ütles Ristikivi. :)
Möödunud laupäevast ei ole ma ka vist veel k6nelenud: siis mängisin laulatusel ja teate, see oli k6ige kihvtim laulatus, mida ma seni üldse näinud olen. Nimelt oli pruutpaar kutsunud laulma mingi neegrite trio (vist Hamburgist) ja nad tegid muusikat nii, nagu ma seni ainult telekast näinud olen - kaks tädi ja üks onu laulsid nii k6vasti, et aknaklaasid värisesid, ja muide, ma ei valeta! Nad tegid oma laule ka sellistel kohtadel ja nii parajal hulgal, et tagajärjeks oli ilus, ümmargune ja läbip6imitud tseremoonia. Ja härra pastor pidas toreda k6ne ka, nii et väga armas oli. Ma ütlesin pärast mustadele lauljatele, et oleks veel selliseid laulatusi! Nad olid väga 6nnelikud selle peale.
Muusikaelu on siin üldse väga värviline, igaüks v6ib leida täpselt oma nahavärvile, natuurile, keelele ja religioonile vastava nishi. Tähtis on vaid teada, mida otsid.
Tänaseks k6ik! Värvilisi kogemusi teilegi!
KN
Thursday, November 6, 2008
Saturday, November 1, 2008
Aaamiiin
Tere,
täna käisin üritusel, mis oli niiii jabur, kui veel ette kujutada oskab ja ometi oli sealt ära tulles siuke natuke imelikult m6nus tunne k6hus.
Hakkan natuke tagantpoolt peale: asusin ühe siinse vana s6bra 6hutusel laulma serbia koori. See on mitmes m6ttes täiesti uskumatu üritus, sest esiteks on nad balkanlased ja mina, noh, p6hjamaalane. Teiseks on nad läbinisti ortodoksid ja mina, teadagi, protestant. Kolmandaks - see koor laulab m6nuga natuke mööda ja dirigentki ei viitsi päris 6igesti alati ette laulda, rääkimata siis toonipuhtusest. Ja ikkagi hakkas mulle kohe esimesest proovist peale meeldima. Juurdlen siiani, et miks siis - täpselt ei tea, aga ühelt poolt on see muusika ikka jube kihvt, hoopis teised rütmid ja harmooniad, kui minu senine lääne muusika kogemus on.
Täna oli aga hullem pidu serblaste kogukonnas - nimelt oli kiriku sünnipäev, tegelikult küll pühaku aastapäev, neil oli eile luukapäev (meil 18.okt). Nii et hirmus pidu ja pillerkaar ja mis k6ige parem - laud oli absoluutselt lookas, nagu meil rikka talupoja pulmas.
Kogu aeg räägiti kooriproovis (kahel olin ma enne käinud tähendab), et tuleb kontsert. No see kontsert oli pigem midagi sellist, mida ma mäletan p6hikooli ajal Sindi klubist - pikki tunde kestev programm, kus laulavad naiskoorid ja meesansamblid ja siis tantsivad rahvatantsijad jnejnejne ja pärast antakse apelsini. Aga paar asja oli ikka teistmoodi ka.
K6igepealt, meil Sindis küll ei istunud piiskop esimeses kuulajatereas. No see tähendab, tollal oli see niikuinii välistatud, aga ma tahan tegelikult hoopis seda öelda, et see serbia seltskond on väga usklik rahvas ja pealegi kokkuhoidev ning oma traditsioone hoidev. Nagu paljud välismaalaste grupid eksiilis.
M6nel on siin probleeme serblastega. Tjah, kui m6elda sellele, et Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust, siis ehk küll. Aga täna nägin ma hoopis asja teist poolt. Hästi palju lauldi igasugu rahvalaule, uusi ja vanu ja enamik jube ilusad. Kui kolm tüdrukut mingit hästi ilusat laulu laulsid, millest mina m6istsin vaid "Kosovo, Kosovooo", siis k6ik naised nutsid saalid ja m6ned mehed ka. Kosovo lahinguga kaotasid serblased 15. sajandil oma iseseisvuse, mille nad tükkhaaval m6ned sajandid hiljem tagasi v6tsid. Kosovo oli nagu nende tükk kah, aga näe - iseseisvusid nemadki. Aga et ta juba varem oli autonoomne, ju siis oli ka p6hjust. Detaile teavad ehk poliitiliselt haritumad.
Igatahes kultuuriline tegevus on neil mitmekülgne, programmi alustas mingi imelapse moodi poisijupp, kes ägedalt klaverit mängis ja seda imet taheti kohe lähedalt vaadata, pildistati nii mis kole. Ja nii üha edasi. Meie koor laulis oma viis lugu ära, aga mitte järjest, vaid ikka kenasti teiste asjade vahele pikituna, mis tähendas seda, et enamuse aja kehastasime me eesriiet, mille taustal siis lapsed ja teised esinesid.
Eriti kuum hetk oli aga siis, kui lavale asus kohalik serbia ooperitäht (st ta vist päris ooperis ei ole, aga laulab profilt). Mees esitas mingit itaalia ooperiaariat ja kui ta oli j6udnud umbes peaaegu l6ppu ja t6mbas korra hinge, et päris l6pp ära laulda, siis hakkas rahvas juba plaksutama. Hull lugu, aga hirmsasti ajas naerma. No 6nneks ta sai ikka oma suure passaaziga ka ikka kenasti ühele poole ja siis sai rahvast end tühjaks plaksutada muidugi - oli ilus küll.
Siseinformaator jutustas mulle, et serbia piiskopid olla k6ik salateenistuse agendid ja et ei Frankfurdi ega Berliini piiskopid polegi üldse teoloogid, vaid parteilased. See on muidugi hirmus lugu ja kurb, kui see t6si on - nendest armsatest inimestest on kahju, kes suudlevad preestri kätt ja kummardavad maani. Jääb vaid loota, et nende usk ei jäta neid maha.
Üks kooriliige on s6jap6genik Bosniast. Ortodoks, aga ta ei tahtnud moslemite vastu v6idelda - selle eest p6genes ta vabale maale. Ta tahtis saada arstiks, aga nüüd on Saksamaal haiglas p6etaja. Kuid siin ei pea ta v6itlema. Ma arvan, et kui ma nende kooriliikmetega veel vestlen, siis kuulen igasugu lugusid. Ilmselt üks raskem kui teine. Üks noormees on näiteks hoopis Bulgaariast, aga tema lugu ma veel ei tea. Ja üks kooriliige on hoopis reformeeritu Hollandist. Vot nisuke kamp on koos.
Aga tagasi peo ja pillerkaare juurde. Kui piiskop (kes siis väidetavalt on tegelikult vaid spioon) oli suure leiva 6nnistanud, siis asusid k6ik rahvad pidusöögi laua äärde ja no oli hea küll - k6ik serbia emade hoolsate käte valmistet.
Mul k6ht siiamaani natuke valutab, sest s6in natuke liiga palju ülihead kirsikooki. Ja pea on muljeid nii täis, et isegi magama ei taha praegu minna. Aga no ju ma varsti ikka lähen.
Ilusaid unenägusid teilegi!
täna käisin üritusel, mis oli niiii jabur, kui veel ette kujutada oskab ja ometi oli sealt ära tulles siuke natuke imelikult m6nus tunne k6hus.
Hakkan natuke tagantpoolt peale: asusin ühe siinse vana s6bra 6hutusel laulma serbia koori. See on mitmes m6ttes täiesti uskumatu üritus, sest esiteks on nad balkanlased ja mina, noh, p6hjamaalane. Teiseks on nad läbinisti ortodoksid ja mina, teadagi, protestant. Kolmandaks - see koor laulab m6nuga natuke mööda ja dirigentki ei viitsi päris 6igesti alati ette laulda, rääkimata siis toonipuhtusest. Ja ikkagi hakkas mulle kohe esimesest proovist peale meeldima. Juurdlen siiani, et miks siis - täpselt ei tea, aga ühelt poolt on see muusika ikka jube kihvt, hoopis teised rütmid ja harmooniad, kui minu senine lääne muusika kogemus on.
Täna oli aga hullem pidu serblaste kogukonnas - nimelt oli kiriku sünnipäev, tegelikult küll pühaku aastapäev, neil oli eile luukapäev (meil 18.okt). Nii et hirmus pidu ja pillerkaar ja mis k6ige parem - laud oli absoluutselt lookas, nagu meil rikka talupoja pulmas.
Kogu aeg räägiti kooriproovis (kahel olin ma enne käinud tähendab), et tuleb kontsert. No see kontsert oli pigem midagi sellist, mida ma mäletan p6hikooli ajal Sindi klubist - pikki tunde kestev programm, kus laulavad naiskoorid ja meesansamblid ja siis tantsivad rahvatantsijad jnejnejne ja pärast antakse apelsini. Aga paar asja oli ikka teistmoodi ka.
K6igepealt, meil Sindis küll ei istunud piiskop esimeses kuulajatereas. No see tähendab, tollal oli see niikuinii välistatud, aga ma tahan tegelikult hoopis seda öelda, et see serbia seltskond on väga usklik rahvas ja pealegi kokkuhoidev ning oma traditsioone hoidev. Nagu paljud välismaalaste grupid eksiilis.
M6nel on siin probleeme serblastega. Tjah, kui m6elda sellele, et Serbia ei tunnusta Kosovo iseseisvust, siis ehk küll. Aga täna nägin ma hoopis asja teist poolt. Hästi palju lauldi igasugu rahvalaule, uusi ja vanu ja enamik jube ilusad. Kui kolm tüdrukut mingit hästi ilusat laulu laulsid, millest mina m6istsin vaid "Kosovo, Kosovooo", siis k6ik naised nutsid saalid ja m6ned mehed ka. Kosovo lahinguga kaotasid serblased 15. sajandil oma iseseisvuse, mille nad tükkhaaval m6ned sajandid hiljem tagasi v6tsid. Kosovo oli nagu nende tükk kah, aga näe - iseseisvusid nemadki. Aga et ta juba varem oli autonoomne, ju siis oli ka p6hjust. Detaile teavad ehk poliitiliselt haritumad.
Igatahes kultuuriline tegevus on neil mitmekülgne, programmi alustas mingi imelapse moodi poisijupp, kes ägedalt klaverit mängis ja seda imet taheti kohe lähedalt vaadata, pildistati nii mis kole. Ja nii üha edasi. Meie koor laulis oma viis lugu ära, aga mitte järjest, vaid ikka kenasti teiste asjade vahele pikituna, mis tähendas seda, et enamuse aja kehastasime me eesriiet, mille taustal siis lapsed ja teised esinesid.
Eriti kuum hetk oli aga siis, kui lavale asus kohalik serbia ooperitäht (st ta vist päris ooperis ei ole, aga laulab profilt). Mees esitas mingit itaalia ooperiaariat ja kui ta oli j6udnud umbes peaaegu l6ppu ja t6mbas korra hinge, et päris l6pp ära laulda, siis hakkas rahvas juba plaksutama. Hull lugu, aga hirmsasti ajas naerma. No 6nneks ta sai ikka oma suure passaaziga ka ikka kenasti ühele poole ja siis sai rahvast end tühjaks plaksutada muidugi - oli ilus küll.
Siseinformaator jutustas mulle, et serbia piiskopid olla k6ik salateenistuse agendid ja et ei Frankfurdi ega Berliini piiskopid polegi üldse teoloogid, vaid parteilased. See on muidugi hirmus lugu ja kurb, kui see t6si on - nendest armsatest inimestest on kahju, kes suudlevad preestri kätt ja kummardavad maani. Jääb vaid loota, et nende usk ei jäta neid maha.
Üks kooriliige on s6jap6genik Bosniast. Ortodoks, aga ta ei tahtnud moslemite vastu v6idelda - selle eest p6genes ta vabale maale. Ta tahtis saada arstiks, aga nüüd on Saksamaal haiglas p6etaja. Kuid siin ei pea ta v6itlema. Ma arvan, et kui ma nende kooriliikmetega veel vestlen, siis kuulen igasugu lugusid. Ilmselt üks raskem kui teine. Üks noormees on näiteks hoopis Bulgaariast, aga tema lugu ma veel ei tea. Ja üks kooriliige on hoopis reformeeritu Hollandist. Vot nisuke kamp on koos.
Aga tagasi peo ja pillerkaare juurde. Kui piiskop (kes siis väidetavalt on tegelikult vaid spioon) oli suure leiva 6nnistanud, siis asusid k6ik rahvad pidusöögi laua äärde ja no oli hea küll - k6ik serbia emade hoolsate käte valmistet.
Mul k6ht siiamaani natuke valutab, sest s6in natuke liiga palju ülihead kirsikooki. Ja pea on muljeid nii täis, et isegi magama ei taha praegu minna. Aga no ju ma varsti ikka lähen.
Ilusaid unenägusid teilegi!
Monday, October 13, 2008
Aastapäev
Hei,
tänane s6num on lihtne ja lühike - me oleme nüüd tervelt ühe aasta siin Frankfurdis elanud. Ja oleme veel elus! :) Kui nüüd ühel päeval väheke päikeselisem ilm on, siis ma teen m6ned värsked pildid ka.
Pidage teiegi vastu ja olge r66msad!
Kitty
tänane s6num on lihtne ja lühike - me oleme nüüd tervelt ühe aasta siin Frankfurdis elanud. Ja oleme veel elus! :) Kui nüüd ühel päeval väheke päikeselisem ilm on, siis ma teen m6ned värsked pildid ka.
Pidage teiegi vastu ja olge r66msad!
Kitty
Monday, September 22, 2008
Dirndl-dilidii
Hei,
nüüd siis sai jälle suutäie laulda. Olime m6ned päevad Euroopa Kooriakadeemiaga Luxemburgis proovimas ja siis tuli ka kaks kontserti seal, mis m6lemad välja müüdud. Need, kes kaasa laulsid, teavad, et seda oli ilus vaadata. Luxemburgi oli ka ilus vaadata. Ja selles pisikeses kohas, kus me elasime, Floezis, oli ka täitsa ilus ju - hästi suured kaubakeskused olid.
Münchenis seevastu oli aga oluliselt huvitavam - lisaks meie j6ugule, kellega pidime PrinzRegentTeatris kontserti andma, oli linnas nö p6rgu lahti. 175. korda algas Oktoberfest, mis pidavat olema maailma suurim rahvapidu. Eelmisel aastal voolanud seal 6,9 miljonit liitrit 6lut, see on vist samapalju, kui Läänemeres vett, no täpselt ei tea muidugi. Selle Olletoobri puhul müüdi Münchenis sobivaid rahvariideid, millel keelemurdev nimi - Dirndl. Ja seda mitte et natuke, vaid tervete hunnikutega. M6tlesin, et olen siin Saksamaal juba üht-teist näinud, aga midagi sellist küll mitte kunagi!
Lisaks sellele toimus Münchenis 6htul jalgpallikohtumine: Bayer Saksamaa vastu (tegelt küll vs Bremen) ja m6elda, tänaval liikus Oliver Kahn isiklikult, Jürimäe Riina nägi oma silmadega. (Ma küll ei tea, kus minu silmad siis olid...).
Seekordne Kooriakadeemia l6ppes mul pühapäeva hommikul, kui j6udsin koju kell 5.18, otse Münchenist. Jube. No aga tänaseks olen juba natuke kosunud. Järgmiseks Kooriakadeemia projektiks ehk ikka puhkan välja.
Tänaseks hääd aega!
nüüd siis sai jälle suutäie laulda. Olime m6ned päevad Euroopa Kooriakadeemiaga Luxemburgis proovimas ja siis tuli ka kaks kontserti seal, mis m6lemad välja müüdud. Need, kes kaasa laulsid, teavad, et seda oli ilus vaadata. Luxemburgi oli ka ilus vaadata. Ja selles pisikeses kohas, kus me elasime, Floezis, oli ka täitsa ilus ju - hästi suured kaubakeskused olid.
Münchenis seevastu oli aga oluliselt huvitavam - lisaks meie j6ugule, kellega pidime PrinzRegentTeatris kontserti andma, oli linnas nö p6rgu lahti. 175. korda algas Oktoberfest, mis pidavat olema maailma suurim rahvapidu. Eelmisel aastal voolanud seal 6,9 miljonit liitrit 6lut, see on vist samapalju, kui Läänemeres vett, no täpselt ei tea muidugi. Selle Olletoobri puhul müüdi Münchenis sobivaid rahvariideid, millel keelemurdev nimi - Dirndl. Ja seda mitte et natuke, vaid tervete hunnikutega. M6tlesin, et olen siin Saksamaal juba üht-teist näinud, aga midagi sellist küll mitte kunagi!
Lisaks sellele toimus Münchenis 6htul jalgpallikohtumine: Bayer Saksamaa vastu (tegelt küll vs Bremen) ja m6elda, tänaval liikus Oliver Kahn isiklikult, Jürimäe Riina nägi oma silmadega. (Ma küll ei tea, kus minu silmad siis olid...).
Seekordne Kooriakadeemia l6ppes mul pühapäeva hommikul, kui j6udsin koju kell 5.18, otse Münchenist. Jube. No aga tänaseks olen juba natuke kosunud. Järgmiseks Kooriakadeemia projektiks ehk ikka puhkan välja.
Tänaseks hääd aega!
Tuesday, August 26, 2008
Keedetud konna l6ks
Vabandage palun, et ma ei ole jälle kaua aega blogistanud. Aga selle eest olen hoolega vaadanud, kuidas vesi merre voolab.
Millest siis täna selline pealkiri. Kindlasti teate metafoori konnast, kes keevasse vette visates sealt kohe jälle välja hüppab. Kui aga konna aeglasel tulel keeta, siis harjub ta kuumusega ja tulemuseks on muidugi keedetud konn. Panin täna sellise pealkirja, sest tunnen end ise sellise loomana. Kuid sellisena, kes on äkki aru saanud, kus ta viibib.
Olen nüüd juba üks, kaks... üheteistkümnendat kuud Saksamaal ja tasapisi harjunud siinse hiiiiiiiiiiglama aeglusega. Täna l6i see aga mulle eriti puuga pähe, kui käisin järjekordselt, vist oma tuhandendamat korda tööametis. Lugu on selline, et kuna olen eesti kodakondne, siis tohin siin töötada ju ainult konkreetse tööloa alusel, ehk siis igaks tööks peab olema oma luba. Kuskil juunikuus käisin töövestlusel, mis läks väga libedalt ja seejärel hakkasime taotlema mulle vastavat tööluba. Esimesel korral lükati tagasi, sest sellele töökohale sobivaid on siin palju. Siis panin aga asja uuesti käima ning sellest on nüüd möödas juba üle kuu aja. Ja vahepeal ei mingisugust infi. Ja ega siis helistades ju ka kedagi kohe kätte ei saa, parem ikka ise läbi minna ja uurida, siis saab mingisugusegi vastuse.
Täna sain siis teada, et tööamet nö katsub läbi neid, kes sellele tööle sobiksid. Mis tähendab seda, et see k6ik v6tab veel ilmatuma pika aja, kes teab, kui kaua. Tööametist ära tulles oli mul t6epoolest vangi tunne - keegi kuskil otsustab, kas ma jään ellu v6i mitte. Pealegi - otsustamise ajal (kestku see kui kaua tahes) ei ole ka erilist m6tet mingit muud tööd ametlikult otsida, asja uurimine ju veel kestab. Keegi kuskil otsustab, ja sina ei saa mitte midagi teha. Ei jää mitte midagi muud üle, kui OODATA. Nagu Bullerby lapsed uut aastat. Ainult selle vahega, et nemad teadsid, millal uus aasta tuleb, mina aga ei tea öödegamütsi, millal minu tööluba saabuda v6ib.
Keedetud konn istub omaenda seatud l6ksus. Krooks.
Millest siis täna selline pealkiri. Kindlasti teate metafoori konnast, kes keevasse vette visates sealt kohe jälle välja hüppab. Kui aga konna aeglasel tulel keeta, siis harjub ta kuumusega ja tulemuseks on muidugi keedetud konn. Panin täna sellise pealkirja, sest tunnen end ise sellise loomana. Kuid sellisena, kes on äkki aru saanud, kus ta viibib.
Olen nüüd juba üks, kaks... üheteistkümnendat kuud Saksamaal ja tasapisi harjunud siinse hiiiiiiiiiiglama aeglusega. Täna l6i see aga mulle eriti puuga pähe, kui käisin järjekordselt, vist oma tuhandendamat korda tööametis. Lugu on selline, et kuna olen eesti kodakondne, siis tohin siin töötada ju ainult konkreetse tööloa alusel, ehk siis igaks tööks peab olema oma luba. Kuskil juunikuus käisin töövestlusel, mis läks väga libedalt ja seejärel hakkasime taotlema mulle vastavat tööluba. Esimesel korral lükati tagasi, sest sellele töökohale sobivaid on siin palju. Siis panin aga asja uuesti käima ning sellest on nüüd möödas juba üle kuu aja. Ja vahepeal ei mingisugust infi. Ja ega siis helistades ju ka kedagi kohe kätte ei saa, parem ikka ise läbi minna ja uurida, siis saab mingisugusegi vastuse.
Täna sain siis teada, et tööamet nö katsub läbi neid, kes sellele tööle sobiksid. Mis tähendab seda, et see k6ik v6tab veel ilmatuma pika aja, kes teab, kui kaua. Tööametist ära tulles oli mul t6epoolest vangi tunne - keegi kuskil otsustab, kas ma jään ellu v6i mitte. Pealegi - otsustamise ajal (kestku see kui kaua tahes) ei ole ka erilist m6tet mingit muud tööd ametlikult otsida, asja uurimine ju veel kestab. Keegi kuskil otsustab, ja sina ei saa mitte midagi teha. Ei jää mitte midagi muud üle, kui OODATA. Nagu Bullerby lapsed uut aastat. Ainult selle vahega, et nemad teadsid, millal uus aasta tuleb, mina aga ei tea öödegamütsi, millal minu tööluba saabuda v6ib.
Keedetud konn istub omaenda seatud l6ksus. Krooks.
Tuesday, June 24, 2008
Jaanist
No nüüd siis on kindlasti Eestis rohi rinnuni kasvanud ja kastehein kôigub äraolevalt.
Meil siin Saksa väikelinnas on aga hoopis hoopis teine rütm - Jaanist ei tea keegi ööd ega mütsi.
Tahtsin siiski natukenegi Jaani pidada ja nii me siis sôime kodus liha ja läksime siis ühte teise Saksa väikelinna, Mainzi nimelt, ilutulestikku kaema. Mainz on nimelt ainuke koht siinkandis, kus Jaani peetakse ja seda isegi kolm päeva järjest. Omavahel öeldes ei pea nad vist päris mitte samal pôhjusel nagu vanad eestlased, vaid hoopis sellepärast, et nende linna kallis Johannes Gutenberg (kes on unustanud: trükikunsti rajaja) pidas siis nimepäeva. Tulevärk oli neil igatahes vahva ja ôhtu oli imeilus soe ja sume, nii et nagu päris.
Üle-eelmisel aastal juhtus minuga Jaani ajal selline lugu. Olin siis Lübecki mail ja üks mu ôpingukaaslane kutsus mind enda poole. Ta elas Mecklenburgis Wabernis, ehk siis endises DDRis (mille tôttu meil môningaid ühiseid traditsioone ju). Sel päeval oli seal orelijalutuskäik linnas, st et igas kirikus mängiti väike kontsert ja kuulajad jalutasid lihtsalt mööda linna kirikust kirikusse. Lôppes see ôhtu igatahes täitsa elusa lôkkega ühes kirikuaias ja seal pakuti isegi midagi süüa ja kindlasti ka veini. Uskumatult vahva elamus. Aga kôige tipuks kohtusin seal kahe organistiga, kes, kujutage ette, olid väga head tuttavad ühe minu väga hea tuttavaga (Eestist!)! Nii et maailma on pisipisi. (Veel imelikum asi oli aga siis, kui ma ühele teisele tuttavale Berliinis sellest Wabernis käigust jutustasin ja ütlesin, et näe, kuskil pärapôrgus saad sa mingite tuttavate tuttavatega kokkku. Sellepeale teatas see minu tuttav, et ta on Wabernist pärit. Siis mu suu lukkus! :)
Aga viis aastat tagasi käisin ma Jaani ajal hoopis Shveitsis, ühe tuttava pulmas. See oli selline kreeka pulm (mees oli kreeklane nimelt), kus pere vanemad mehed hakkasid teatud promilli saabudes tantsima. Uskumatult vägev oli see muidugi vaadata! Kui pimedaks läks ja pisikesed lôkked süüdati (seda küll mitte Jaani auks, aga lihtsalt toreduseks ja valguseks), siis toodi trummid välja ja hakati aga taguma. Meie seltskonnas oli ühel kogemata ka didgeridoo kaasas, nii et pillid hüüdsid ja trummid mürtsusid. Üsna mahlakas pidu oli kokku! Nojah, selle öö veetsime igatahes mingis kohaliku küla pommivarjendis (päriselt!), sest seal oli lihtsalt hästi palju vabu raudvoodinarisid. Ja seal sees oli KOHUTAVALT pime, mul ei ole mitte kunagi nii pime olnud! Varjend ju... Vot selline jaan oli siis tookord.
Aga üks armsamaid Jaane oli, ma usun vist, et kolm aastat tagasi. Siis sai meie perekonnakene kokku mamma juures Viiral ja kui oli söödud ja joodud, siis lihtsalt lauldi. Palju ja ilusasti. Tore oli!
Head jaaninädala jätku teile!
Meil siin Saksa väikelinnas on aga hoopis hoopis teine rütm - Jaanist ei tea keegi ööd ega mütsi.
Tahtsin siiski natukenegi Jaani pidada ja nii me siis sôime kodus liha ja läksime siis ühte teise Saksa väikelinna, Mainzi nimelt, ilutulestikku kaema. Mainz on nimelt ainuke koht siinkandis, kus Jaani peetakse ja seda isegi kolm päeva järjest. Omavahel öeldes ei pea nad vist päris mitte samal pôhjusel nagu vanad eestlased, vaid hoopis sellepärast, et nende linna kallis Johannes Gutenberg (kes on unustanud: trükikunsti rajaja) pidas siis nimepäeva. Tulevärk oli neil igatahes vahva ja ôhtu oli imeilus soe ja sume, nii et nagu päris.
Üle-eelmisel aastal juhtus minuga Jaani ajal selline lugu. Olin siis Lübecki mail ja üks mu ôpingukaaslane kutsus mind enda poole. Ta elas Mecklenburgis Wabernis, ehk siis endises DDRis (mille tôttu meil môningaid ühiseid traditsioone ju). Sel päeval oli seal orelijalutuskäik linnas, st et igas kirikus mängiti väike kontsert ja kuulajad jalutasid lihtsalt mööda linna kirikust kirikusse. Lôppes see ôhtu igatahes täitsa elusa lôkkega ühes kirikuaias ja seal pakuti isegi midagi süüa ja kindlasti ka veini. Uskumatult vahva elamus. Aga kôige tipuks kohtusin seal kahe organistiga, kes, kujutage ette, olid väga head tuttavad ühe minu väga hea tuttavaga (Eestist!)! Nii et maailma on pisipisi. (Veel imelikum asi oli aga siis, kui ma ühele teisele tuttavale Berliinis sellest Wabernis käigust jutustasin ja ütlesin, et näe, kuskil pärapôrgus saad sa mingite tuttavate tuttavatega kokkku. Sellepeale teatas see minu tuttav, et ta on Wabernist pärit. Siis mu suu lukkus! :)
Aga viis aastat tagasi käisin ma Jaani ajal hoopis Shveitsis, ühe tuttava pulmas. See oli selline kreeka pulm (mees oli kreeklane nimelt), kus pere vanemad mehed hakkasid teatud promilli saabudes tantsima. Uskumatult vägev oli see muidugi vaadata! Kui pimedaks läks ja pisikesed lôkked süüdati (seda küll mitte Jaani auks, aga lihtsalt toreduseks ja valguseks), siis toodi trummid välja ja hakati aga taguma. Meie seltskonnas oli ühel kogemata ka didgeridoo kaasas, nii et pillid hüüdsid ja trummid mürtsusid. Üsna mahlakas pidu oli kokku! Nojah, selle öö veetsime igatahes mingis kohaliku küla pommivarjendis (päriselt!), sest seal oli lihtsalt hästi palju vabu raudvoodinarisid. Ja seal sees oli KOHUTAVALT pime, mul ei ole mitte kunagi nii pime olnud! Varjend ju... Vot selline jaan oli siis tookord.
Aga üks armsamaid Jaane oli, ma usun vist, et kolm aastat tagasi. Siis sai meie perekonnakene kokku mamma juures Viiral ja kui oli söödud ja joodud, siis lihtsalt lauldi. Palju ja ilusasti. Tore oli!
Head jaaninädala jätku teile!
Saturday, May 31, 2008
Eesti naisest
Tere,
täna ma jutustan sellise loo, elas kord... teate isegi. No tegelikult ei tahtnud ma mitte mutionust rääkida, vaid hoopis sellest, et mul oli vôimalus veeta üks nädal välis-eesti seenioride laagris. Oli see vast lahe üritus!
Üksikasjadesse laskumata pean ütlema, et sellist kampa ei ole ma veel kohanud. Esiteks oli tegemist lihtsalt toredate inimestega. Kui Eestis on paljud seeniorid kuidagi abitud, Saksamaal jälle kuidagi lapsikud, siis need olid tasakaalukad, kenad, lôbusad ja tegusad. Eriti seda viimast. Kôik asjad tehti kaasa ja lisaks - sellepärast mind kirjutama sundiski -pakkusid kilode kaupa üllatusi. Nimelt toimus meil viimasel ôhtul "lôbus koosviibimine", kus pea kôik esitasid midagi, nii et kokku sai kahetunnise etteaste. Ette kanti muidugi muusikat, aga ka näidendeid ja muud.
Peale nö ametlikku osa läks pidu lahti ja viimased (ausalt, ma ei valeta nüüd) läksid magama kell pool kaheksa hommikul. Et siis pool üheksa muidugi üles tôusta.
Loo pealkirjastasin ma niimoodi sellepärast, et eks nendest tegijatest lôviosa olid ju naised. Mehi oli ka seltskonnas, aga nemad etlesid vähem. Ja ma tahtsin selle kôigega lihtsalt öelda seda, et jutud Eesti naise toimekusest vastavad tôesti tôele, nii et - nad elagu!
täna ma jutustan sellise loo, elas kord... teate isegi. No tegelikult ei tahtnud ma mitte mutionust rääkida, vaid hoopis sellest, et mul oli vôimalus veeta üks nädal välis-eesti seenioride laagris. Oli see vast lahe üritus!
Üksikasjadesse laskumata pean ütlema, et sellist kampa ei ole ma veel kohanud. Esiteks oli tegemist lihtsalt toredate inimestega. Kui Eestis on paljud seeniorid kuidagi abitud, Saksamaal jälle kuidagi lapsikud, siis need olid tasakaalukad, kenad, lôbusad ja tegusad. Eriti seda viimast. Kôik asjad tehti kaasa ja lisaks - sellepärast mind kirjutama sundiski -pakkusid kilode kaupa üllatusi. Nimelt toimus meil viimasel ôhtul "lôbus koosviibimine", kus pea kôik esitasid midagi, nii et kokku sai kahetunnise etteaste. Ette kanti muidugi muusikat, aga ka näidendeid ja muud.
Peale nö ametlikku osa läks pidu lahti ja viimased (ausalt, ma ei valeta nüüd) läksid magama kell pool kaheksa hommikul. Et siis pool üheksa muidugi üles tôusta.
Loo pealkirjastasin ma niimoodi sellepärast, et eks nendest tegijatest lôviosa olid ju naised. Mehi oli ka seltskonnas, aga nemad etlesid vähem. Ja ma tahtsin selle kôigega lihtsalt öelda seda, et jutud Eesti naise toimekusest vastavad tôesti tôele, nii et - nad elagu!
Saturday, May 24, 2008
Teaduse nimel
Jah, mida inimene kôike ei kannata, et vaid jôuaks kuidagi tähtedele lähemale...
Selline lugu oli siis: môned päevad tagasi tegin end siin Bankfurdis linnaraamatukogu lugejaks, väikest viisi selle tagamôttega ka, et kui kuskilt teisest raamatukogust midagi laenata vaja (linnaraamatukogus ju ilmselt kôike mind huvitavat ei ole), siis saaks kuhugi saata. Kohe esimesel päeval proovisin siis raamatukogudevahelise netisüsteemi järgi ja leidsingi kôik mind huvitavad teosed. Panin aga kirja, saatsin aga teele. (Lootes, et ehk need nö nôuded jôuavad ôigesse kohta välja).
Kui ma natuke nôu küsisin ühe raamatukogutädi käest (kes muide ei teadnud saksa ôigekirjast pooli asjugi!!! [raamatukogus, jah]), siis tema teatas mulle küll, et oi, ega neid raamatuid küll välja ei laenutata. Siis mul tekkis kaks kahtlust - esiteks ei pruugi olla kôik nôu, mis saan, adekvaatne ja teine oli pigem murelik môte, et mis siis, kui ma ei saagi tôesti neid raamatuid.
Igatahes leidsin oma nimekirjast, et kôik raamatud on olemas Mainzi ülikooli raamatukogus ja siis ma kohe rôômsalt helistasin sinna. Seal keegi ilusahäälne meesterahvas ütles, et tulge aga kohale, vaatame, küll me midagi ikka välja môtleme. Ma siis ütlesin, et ma laupäeval tulen.
Môeldud - tehtud. Laupäev tuli kätte ja mina seadsin end Mainzi poole teele (sinna oma 40 km), nii keskpäeva kandis. Raamatukogu pidi olema isegi 22-ni lahti, mis on Saksamaal enam kui uskumatu. Jôudsin kohale, raamatukogu oli lahti ja puha. Kui ma aga seal mingi tädi käest küsisin, et kuidas ma selle vôi teise raamatuni jôuan, vaatas ta mulle oma suurte silmadega otsa ja ütles oma ärasuitsetatud häälega, et tema ei tea raamatukogust midagi, tema ainult valvab seal. Aaa. Peagi saabus ka mingi onu, kes, vähe sellest, et ta ei teadnud midagi rohkemat, ta isegi ei rääkinud midagi. Ainult noogutas.
See suitsuhäälne tädi siis teatas ka, et laupäeval raamatuid välja ei laenutatagi, ainult esm-reede. Aaaaaa. Oluline. Ja kuidas ma siis hakkama saan??? Pirn hakkas pôlema ja ütles mulle, et ei jää muud üle, kui vajalik paljundada. Aga kuidas üldse ôigete asjadeni jôuda??? Üksi ei osanud ma raamatukogu labürindis küll midagi leida. Siis leidsin korraga kataloogi - paberkataloog, aga asi seegi. Sellel olid muidugi mingid viited, millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Tundsin, kuidas ind minus kaob...
Siis aga ilmus korraga keegi tudeng ja tema aitas mind ôigele teele - näitas, mida tähendavad viited ja kust raamatuid leida. Lihtne oli, tegelt. Leidsin kôik vajaliku ja siis algas uus kamm: kuidas paljundada? Selgus, et majas olla üks müntide eest paljundaja - praktiline! Kuid, kust saada laupäeva pärastlôunal münte??? (Mitte unustada, tegemist Saksamaaga). Arutasin suitsupääsukesega, et äkki on Taverna (kooriakadeemia omad teavad küll seda) veel lahti. Suitsupääsuke arvas, et ei, nüüd on juba kinni... Mina siis, et aga siin on ju üks raamatupood ka, see aga pidi laupäeval üldse kinni olema. No ma igatahes ütlesin neile, et ma lähen ja uurin asja. Kell oli 14.20. Läksin Taverna poole ja nägin - kella 14.30ni lahti. Jee, ja ettekandja oli nôus mulle münte ka vahetama. Seal üks ülikooli asjapulga (noh siukse torumehe) tüüpi mees ütles, et aga kôik mündi-paljundajad on juba kinni ja nad tahavad ainult 50 sendiseid ja euroseid. Tädi siis mulle andis, niipalju kui tal oli. Ma lidusin tagasi.
Nüüd algas järgmine etapp - kus on mündi-paljundaja??? Kôik masinad, mida vaatasime, olid kaardiga. Küsisin siis aga jälle nôu lahkelt tudengilt, ja tema näitas siis ôige masina kätte. Tore! Hakates paljundama teatas masin mulle, et tooner on täitsa otsas. Hmm, mida teha??? Paar lehte paljundasin ja siis ta üldse ei tahtnud minuga enam suhelda, see masin. Vaatasin, et kedagi juures ei olnud, vôtsin aga masina lahti, tirisin tooneri masinast välja ja panin tagasi. Masinale meeldis! ta teatas, et uus tooner on sees ja et me vôime paljundamist jätkata. :), ma ütlen.
Jätkasingi. A, ja muide, masin sôi igasuguseid münte, anna ainult ette. Ma siis paljundasingi niipalju, kui münte oli ja peamised asjad kätte sain. Siis tulin oma paberipatakaga sealt tulema. Tädi suitsupääsuke oli ka rôômus, et mul kôik ônnestus ja ma siis tänasin teda ka selle eest, et ta mind lihtsalt kohe ukse pealt tagasi ei saatnud.
Vot siuke lugu oli siis "Teaduse nimel".
Selline lugu oli siis: môned päevad tagasi tegin end siin Bankfurdis linnaraamatukogu lugejaks, väikest viisi selle tagamôttega ka, et kui kuskilt teisest raamatukogust midagi laenata vaja (linnaraamatukogus ju ilmselt kôike mind huvitavat ei ole), siis saaks kuhugi saata. Kohe esimesel päeval proovisin siis raamatukogudevahelise netisüsteemi järgi ja leidsingi kôik mind huvitavad teosed. Panin aga kirja, saatsin aga teele. (Lootes, et ehk need nö nôuded jôuavad ôigesse kohta välja).
Kui ma natuke nôu küsisin ühe raamatukogutädi käest (kes muide ei teadnud saksa ôigekirjast pooli asjugi!!! [raamatukogus, jah]), siis tema teatas mulle küll, et oi, ega neid raamatuid küll välja ei laenutata. Siis mul tekkis kaks kahtlust - esiteks ei pruugi olla kôik nôu, mis saan, adekvaatne ja teine oli pigem murelik môte, et mis siis, kui ma ei saagi tôesti neid raamatuid.
Igatahes leidsin oma nimekirjast, et kôik raamatud on olemas Mainzi ülikooli raamatukogus ja siis ma kohe rôômsalt helistasin sinna. Seal keegi ilusahäälne meesterahvas ütles, et tulge aga kohale, vaatame, küll me midagi ikka välja môtleme. Ma siis ütlesin, et ma laupäeval tulen.
Môeldud - tehtud. Laupäev tuli kätte ja mina seadsin end Mainzi poole teele (sinna oma 40 km), nii keskpäeva kandis. Raamatukogu pidi olema isegi 22-ni lahti, mis on Saksamaal enam kui uskumatu. Jôudsin kohale, raamatukogu oli lahti ja puha. Kui ma aga seal mingi tädi käest küsisin, et kuidas ma selle vôi teise raamatuni jôuan, vaatas ta mulle oma suurte silmadega otsa ja ütles oma ärasuitsetatud häälega, et tema ei tea raamatukogust midagi, tema ainult valvab seal. Aaa. Peagi saabus ka mingi onu, kes, vähe sellest, et ta ei teadnud midagi rohkemat, ta isegi ei rääkinud midagi. Ainult noogutas.
See suitsuhäälne tädi siis teatas ka, et laupäeval raamatuid välja ei laenutatagi, ainult esm-reede. Aaaaaa. Oluline. Ja kuidas ma siis hakkama saan??? Pirn hakkas pôlema ja ütles mulle, et ei jää muud üle, kui vajalik paljundada. Aga kuidas üldse ôigete asjadeni jôuda??? Üksi ei osanud ma raamatukogu labürindis küll midagi leida. Siis leidsin korraga kataloogi - paberkataloog, aga asi seegi. Sellel olid muidugi mingid viited, millele ma ei osanud kuidagi reageerida. Tundsin, kuidas ind minus kaob...
Siis aga ilmus korraga keegi tudeng ja tema aitas mind ôigele teele - näitas, mida tähendavad viited ja kust raamatuid leida. Lihtne oli, tegelt. Leidsin kôik vajaliku ja siis algas uus kamm: kuidas paljundada? Selgus, et majas olla üks müntide eest paljundaja - praktiline! Kuid, kust saada laupäeva pärastlôunal münte??? (Mitte unustada, tegemist Saksamaaga). Arutasin suitsupääsukesega, et äkki on Taverna (kooriakadeemia omad teavad küll seda) veel lahti. Suitsupääsuke arvas, et ei, nüüd on juba kinni... Mina siis, et aga siin on ju üks raamatupood ka, see aga pidi laupäeval üldse kinni olema. No ma igatahes ütlesin neile, et ma lähen ja uurin asja. Kell oli 14.20. Läksin Taverna poole ja nägin - kella 14.30ni lahti. Jee, ja ettekandja oli nôus mulle münte ka vahetama. Seal üks ülikooli asjapulga (noh siukse torumehe) tüüpi mees ütles, et aga kôik mündi-paljundajad on juba kinni ja nad tahavad ainult 50 sendiseid ja euroseid. Tädi siis mulle andis, niipalju kui tal oli. Ma lidusin tagasi.
Nüüd algas järgmine etapp - kus on mündi-paljundaja??? Kôik masinad, mida vaatasime, olid kaardiga. Küsisin siis aga jälle nôu lahkelt tudengilt, ja tema näitas siis ôige masina kätte. Tore! Hakates paljundama teatas masin mulle, et tooner on täitsa otsas. Hmm, mida teha??? Paar lehte paljundasin ja siis ta üldse ei tahtnud minuga enam suhelda, see masin. Vaatasin, et kedagi juures ei olnud, vôtsin aga masina lahti, tirisin tooneri masinast välja ja panin tagasi. Masinale meeldis! ta teatas, et uus tooner on sees ja et me vôime paljundamist jätkata. :), ma ütlen.
Jätkasingi. A, ja muide, masin sôi igasuguseid münte, anna ainult ette. Ma siis paljundasingi niipalju, kui münte oli ja peamised asjad kätte sain. Siis tulin oma paberipatakaga sealt tulema. Tädi suitsupääsuke oli ka rôômus, et mul kôik ônnestus ja ma siis tänasin teda ka selle eest, et ta mind lihtsalt kohe ukse pealt tagasi ei saatnud.
Vot siuke lugu oli siis "Teaduse nimel".
Sunday, May 18, 2008
Laululahing saksa evangeelse kiriku moodi
Tere,
tulen just teenistuselt, mis nägi välja nagu Laululahing, ainult et pikem! Et oli leeriteenistus, siis osalesid üritusel koguduse igatsugu kollektiivid - koor, pasunad ja muidugi orel. Lisaks sellele laulsid ka noored leeritatavad ise ja mitte vähe! Minu kui organisti paremal käel olid puhkpildurid, kes alustasid hästi armsa barokse asjaga. Kohe peale seda, kui nad olid ära puhunud, kogus end koor, kuhu kuulusid peamiselt eakad inimesed ja alustasid laulu - Heaven is a beautiful place. Jube oli - iseenesest mitte see, kuidas nad laulsid, vaid et nad seda kohe peale barokk-sissemängu tegid! Sellele järgnes kohe koguduselaul, millele omakorda järgnes kohe noortelaul, kus vôis ka kogudus kaasa laulda. Noored laulsid klaveriga, kogudus muidugi oreliga koos. Siis vahele oli natuke liturgiat jälle ja igasugu leeriga seotud asjatoimetusi, ja siis kordus see kôik. Ja nii mitu korda. Segapudru kuubis! Vahepeal laskus koor klassitsismi ja puhkpildurid tulistasid - What a beautiful morning! Onu Remuses oli nii, et "konnad krooksusid ja kilpkonnaonu mullid tegid aitummerikerkerkommeriker". Umbes selline oli ka meie tänane teenistus ja seda muide mitte minu tavalises kirikus, vaid ühe teise linnaosa koguduses, kellega me kirikumuusikutena nö ühist tegevusruumi jagame. Nii et mina olin muudkui nina paberis, et ikka ôigel ajal ôigeid asju mängiks.
No vot siis milline laululahing oli. :) Aga ilm on meil hea!
Teie K
tulen just teenistuselt, mis nägi välja nagu Laululahing, ainult et pikem! Et oli leeriteenistus, siis osalesid üritusel koguduse igatsugu kollektiivid - koor, pasunad ja muidugi orel. Lisaks sellele laulsid ka noored leeritatavad ise ja mitte vähe! Minu kui organisti paremal käel olid puhkpildurid, kes alustasid hästi armsa barokse asjaga. Kohe peale seda, kui nad olid ära puhunud, kogus end koor, kuhu kuulusid peamiselt eakad inimesed ja alustasid laulu - Heaven is a beautiful place. Jube oli - iseenesest mitte see, kuidas nad laulsid, vaid et nad seda kohe peale barokk-sissemängu tegid! Sellele järgnes kohe koguduselaul, millele omakorda järgnes kohe noortelaul, kus vôis ka kogudus kaasa laulda. Noored laulsid klaveriga, kogudus muidugi oreliga koos. Siis vahele oli natuke liturgiat jälle ja igasugu leeriga seotud asjatoimetusi, ja siis kordus see kôik. Ja nii mitu korda. Segapudru kuubis! Vahepeal laskus koor klassitsismi ja puhkpildurid tulistasid - What a beautiful morning! Onu Remuses oli nii, et "konnad krooksusid ja kilpkonnaonu mullid tegid aitummerikerkerkommeriker". Umbes selline oli ka meie tänane teenistus ja seda muide mitte minu tavalises kirikus, vaid ühe teise linnaosa koguduses, kellega me kirikumuusikutena nö ühist tegevusruumi jagame. Nii et mina olin muudkui nina paberis, et ikka ôigel ajal ôigeid asju mängiks.
No vot siis milline laululahing oli. :) Aga ilm on meil hea!
Teie K
Monday, April 14, 2008
Kujutage ette,
täna juhtus selline lugu, et ma jäin lennukist maha. Maailma kôige ajuvabam pôhjus oli selles - vôtsin eile kasutusele oma vana telefoni, mida ma polnud juba mingi aeg tarvitanud ja teate, selles elas veel TALVEAEG! Ma ei avastanud seda aga ka mitte enne, kui siis, kui olin keset ööd välja roninud, et rahulikult lennujaama poole hakata sôitma. Juba koduses metroojaamas môtlesin, et täna vist saab teoks see, mille kohta olen kogu aeg arvanud, et see lihtsalt ei ole vôimalik. Sest lennukist jäädakse ju maha vaid siis, kui kuskil mingi loodusônnetus on puhkenud, aga mitte niisama. Kui muidugi kellaaja keeramist mitte loodusônnetuseks lugeda... Nii ma siis olingi pool tundi enne lennu väljumist jaamas ja nad lihtsalt ütlesid mulle, et enam ei saa, sorry.
Nii ma siis seal seisingi ilmselt väga-väga lolli näoga ja pidin oma lennu homseks ümber broneerima. Absoluutselt nôme üritus, ärge te nii tehke, eks.
Mul on hetkel selline tunne, et ma ei ole mitte lendu maha maganud, vaid hoopis hoopis elust endast maha jäänud...
Teie Pada "jäi-lennukist-maha" Konn.
Nii ma siis seal seisingi ilmselt väga-väga lolli näoga ja pidin oma lennu homseks ümber broneerima. Absoluutselt nôme üritus, ärge te nii tehke, eks.
Mul on hetkel selline tunne, et ma ei ole mitte lendu maha maganud, vaid hoopis hoopis elust endast maha jäänud...
Teie Pada "jäi-lennukist-maha" Konn.
Monday, April 7, 2008
Uhh
Hei,
ma pole juba nii hirmus kaua siia kirjutanud, et isegi arvut ei tundnud mind kohe ära, jube värk.
Aga täna enam ei saanud teisti, kui et arvasin, et nuid peab jälle pisut kirjutama. Asi oli nimelt selles, et ma olin siin môned päevad hirmus haige, nii et kole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis sellest, et kuna mul täna juba natuke parem olla oli, siis ma muidugi vahtisin telekat, nii mis jôudsin.
Ja mida ma sealt nägin: igasugu tôsielu dokuseepe, mis iseenesest on huvitavad, aga mis näitavad vahest ikka selliseid tegelasi, keda ei usukski, et nii palju leidub.
Vahepeal hüppas tütreke, kes muide just 15 sai, korra kooli ja talli vahelt uksest sisse ja siis me imestasime koos ühe pere lugu, kus 16 aastane tütar peajagu oma emast targem oli. Mitte koolitarkuse, aga kôige muu suhtes. Vahepeal oli lugu nii koomiline, et naera ribadeks. Tegelt jube. Aga lôppes kôik ônnelikult.
Siis lippas tütreke edasi ja ma pidin üksi telekat edasi vaatama. Sealt tuli mingi sari, kus kolm tegelast püüavad ühte praktikakohta saada. Tavaliselt on tegemist inimestega, kes vastavast alast eriti midagi nagu ei tea. Ja just need kôige kobamad on varmad ütlema, "ach, dass habe ich gut gemeistert" - et siis sellega sain ma küll hästi hakkama. Ja samal ajal on nad veel niuksed vedelad ja olematu diktsiooniga! (no vahest sekka ilmub môni peentegija ka, egas nad kôik mökud pole).
Tjah, kui selliseid asju kilokaupa vaadata, siis jääb mulje, et Saksamaal ainult poolearused ja mitte midagi teha oskavad noored kasvavadki. Nii see muidugi ei ole, aga tänase teleprogrammi alusel vôiks seda siiski järeldada...
Eesti sama sorti mökudest eraldab neid vist vaid see, et nad üldse kuhugi tahavad välja jôuda, olgu see siis pagaritöökoda vôi fotolabor.
OK, praegu jälle kôik. Kohtumiseni!
ma pole juba nii hirmus kaua siia kirjutanud, et isegi arvut ei tundnud mind kohe ära, jube värk.
Aga täna enam ei saanud teisti, kui et arvasin, et nuid peab jälle pisut kirjutama. Asi oli nimelt selles, et ma olin siin môned päevad hirmus haige, nii et kole. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid hoopis sellest, et kuna mul täna juba natuke parem olla oli, siis ma muidugi vahtisin telekat, nii mis jôudsin.
Ja mida ma sealt nägin: igasugu tôsielu dokuseepe, mis iseenesest on huvitavad, aga mis näitavad vahest ikka selliseid tegelasi, keda ei usukski, et nii palju leidub.
Vahepeal hüppas tütreke, kes muide just 15 sai, korra kooli ja talli vahelt uksest sisse ja siis me imestasime koos ühe pere lugu, kus 16 aastane tütar peajagu oma emast targem oli. Mitte koolitarkuse, aga kôige muu suhtes. Vahepeal oli lugu nii koomiline, et naera ribadeks. Tegelt jube. Aga lôppes kôik ônnelikult.
Siis lippas tütreke edasi ja ma pidin üksi telekat edasi vaatama. Sealt tuli mingi sari, kus kolm tegelast püüavad ühte praktikakohta saada. Tavaliselt on tegemist inimestega, kes vastavast alast eriti midagi nagu ei tea. Ja just need kôige kobamad on varmad ütlema, "ach, dass habe ich gut gemeistert" - et siis sellega sain ma küll hästi hakkama. Ja samal ajal on nad veel niuksed vedelad ja olematu diktsiooniga! (no vahest sekka ilmub môni peentegija ka, egas nad kôik mökud pole).
Tjah, kui selliseid asju kilokaupa vaadata, siis jääb mulje, et Saksamaal ainult poolearused ja mitte midagi teha oskavad noored kasvavadki. Nii see muidugi ei ole, aga tänase teleprogrammi alusel vôiks seda siiski järeldada...
Eesti sama sorti mökudest eraldab neid vist vaid see, et nad üldse kuhugi tahavad välja jôuda, olgu see siis pagaritöökoda vôi fotolabor.
OK, praegu jälle kôik. Kohtumiseni!
Sunday, February 3, 2008
Helau!
A teate, kus ma täna käisin? Uudistasin, kuidas Frankfurt vastlaid peab. Ja siin on môned meenutused sellest.
Rongkäik oli kilomeetreid pikk ja seal oli oma 6000 osalejat, igasugu karvaseid ja sulelisi täis. Ja ega publikki halvem olnud. Peaasi - kommi anti ka! Ja sekka ôlut ja veini ka, kui trehvas.
Frankfurt, helau!
Friday, January 25, 2008
Kümme minutit Frankfurti
Tere jälle üle pika aja!
Nüüd on siis taas käes argipäev ja aeg maha pühkida pühadejärgne tolm. Nii toast kui peast. Ja genereerida uusi môtteid.
Otsustasin täna teha pika jalutuskäigu ja tulin Frankfurdi peavaksalist jalgsi koju, mis asub u 45 minuti tee kaugusel. Päike säras nagu pöörane, tahtis vist tasa teha kôik need viimased udused ja imelikud päevad, mis viimasel nädalal siin olid. Igatahes päike ja tänavalôhnad kokku tekitasid sellise tunde, et nagu ei olekski Saksamaa, vaid mingi lôunapoolne riik.
Kui hakkasin rongijaamast astuma, siis tulid alguses vastu loomulikult reisijate hulgad kohvrite ja pakkidega. Muide, üks onu jäi oma rongist niimoodi maha, et katsus isegi ust, aga rong juba sôitis tasakesi minema. Kahju oli onust... Aga küllap ta sai kohe järgmise peale ehk! Nonii, et siis turistid ja äraminejad ning siiatulijad.
Ületades tänava, nägin kohe noori välismaiseid mehi "asju ajamas", ehk teisisônu mingit peent äri ajamas. Keda vôi mida nad müüsid, ei tea, aga niimoodi kahe-kolmekesi nad igatahes mingit äri tegid. Vot sedasi siis.
Umbes viie minuti pärast jôudsin Euroopa Väljakule, seal keskel ilutseb paarikümne meetri kôrgune euro. Selle platsi järel algabki siis Frankfurdi City, kus on kôrghooned, pangad, börsid jms. Kôrghoonete vahel jooksevad ringi mustades ülikondades ja kergete kohvritega hea väljanägemisega onud, kelle suust lipsasid vaid märkused, et oiro niipidi ja oiro naapidi. Tundsin end selles seltskonnas jope ja täiesti ilma kohvrita imelikuna. Kôndisin sellest kvartalist umbes kümne minutiga läbi ja siis môtlesin, et see ongi ju tegelikult see linnaosa, mille järgi Frankfurt oma teise nime - Bankfurt - on saanud ja mille järgi teda maailmas tuntakse. Aga seda Frankfurti jätkus ainult natukeseks ajaks minu pisikesel teekonnal. Kindlasti mônele on see aga ainus Frankfurt...
Siis jôudsin järgmisesse môjusfääri, mille nimetasin St.Moritziks, sest seal ostlesid kenad daamid ja tänaval levis magus saia- ja parfüürmihông - jôudsin pika ostuparadiisi , Zeili, algusesse. Päike säras endiselt ja minu kôrvu kuuldus nii inglise kui itaalia keele ilus kôla. (Uhh, kui magusaks kisub jutt...). Läksin edasi.
Mida enam Zeilil edasi astusin (majanumbrite järgi kôndisin tänava alguse suunas tegelikult), seda tumedamaks muutusid ostjad ja tänaval kôndijad, tähendab üha araabiapärasemaks muutus keskkond. Üsna Zeili alguses on turuplats, kus teatud päevadel näeb tôelist türgi turgu kogu hiilguses. Täna ei olnud turupäev, aga platsil kihas ikkagi. Zeil oli ka loomulikult rahvast täis, nagu alati. Segadused börsil ei olnud ostjaid kuhugi peletanud.
Varsti jôudsingi kodukvartalisse. Muide, meie lähedal asub loomaaed ja müüri tagant oli kuulda, kuidas (ilmselt kirevad ja lôunamaised) linnud ägedalt siristasid ja sebisid. Kevadet oli tunda!
Ja siis ma jôudsingi koju. Huvitav matk oli. Selline on siis tegelikult Frankfurdi linn.
K
Nüüd on siis taas käes argipäev ja aeg maha pühkida pühadejärgne tolm. Nii toast kui peast. Ja genereerida uusi môtteid.
Otsustasin täna teha pika jalutuskäigu ja tulin Frankfurdi peavaksalist jalgsi koju, mis asub u 45 minuti tee kaugusel. Päike säras nagu pöörane, tahtis vist tasa teha kôik need viimased udused ja imelikud päevad, mis viimasel nädalal siin olid. Igatahes päike ja tänavalôhnad kokku tekitasid sellise tunde, et nagu ei olekski Saksamaa, vaid mingi lôunapoolne riik.
Kui hakkasin rongijaamast astuma, siis tulid alguses vastu loomulikult reisijate hulgad kohvrite ja pakkidega. Muide, üks onu jäi oma rongist niimoodi maha, et katsus isegi ust, aga rong juba sôitis tasakesi minema. Kahju oli onust... Aga küllap ta sai kohe järgmise peale ehk! Nonii, et siis turistid ja äraminejad ning siiatulijad.
Ületades tänava, nägin kohe noori välismaiseid mehi "asju ajamas", ehk teisisônu mingit peent äri ajamas. Keda vôi mida nad müüsid, ei tea, aga niimoodi kahe-kolmekesi nad igatahes mingit äri tegid. Vot sedasi siis.
Umbes viie minuti pärast jôudsin Euroopa Väljakule, seal keskel ilutseb paarikümne meetri kôrgune euro. Selle platsi järel algabki siis Frankfurdi City, kus on kôrghooned, pangad, börsid jms. Kôrghoonete vahel jooksevad ringi mustades ülikondades ja kergete kohvritega hea väljanägemisega onud, kelle suust lipsasid vaid märkused, et oiro niipidi ja oiro naapidi. Tundsin end selles seltskonnas jope ja täiesti ilma kohvrita imelikuna. Kôndisin sellest kvartalist umbes kümne minutiga läbi ja siis môtlesin, et see ongi ju tegelikult see linnaosa, mille järgi Frankfurt oma teise nime - Bankfurt - on saanud ja mille järgi teda maailmas tuntakse. Aga seda Frankfurti jätkus ainult natukeseks ajaks minu pisikesel teekonnal. Kindlasti mônele on see aga ainus Frankfurt...
Siis jôudsin järgmisesse môjusfääri, mille nimetasin St.Moritziks, sest seal ostlesid kenad daamid ja tänaval levis magus saia- ja parfüürmihông - jôudsin pika ostuparadiisi , Zeili, algusesse. Päike säras endiselt ja minu kôrvu kuuldus nii inglise kui itaalia keele ilus kôla. (Uhh, kui magusaks kisub jutt...). Läksin edasi.
Mida enam Zeilil edasi astusin (majanumbrite järgi kôndisin tänava alguse suunas tegelikult), seda tumedamaks muutusid ostjad ja tänaval kôndijad, tähendab üha araabiapärasemaks muutus keskkond. Üsna Zeili alguses on turuplats, kus teatud päevadel näeb tôelist türgi turgu kogu hiilguses. Täna ei olnud turupäev, aga platsil kihas ikkagi. Zeil oli ka loomulikult rahvast täis, nagu alati. Segadused börsil ei olnud ostjaid kuhugi peletanud.
Varsti jôudsingi kodukvartalisse. Muide, meie lähedal asub loomaaed ja müüri tagant oli kuulda, kuidas (ilmselt kirevad ja lôunamaised) linnud ägedalt siristasid ja sebisid. Kevadet oli tunda!
Ja siis ma jôudsingi koju. Huvitav matk oli. Selline on siis tegelikult Frankfurdi linn.
K
Subscribe to:
Posts (Atom)