Kulda ja karda ja reliikviaid

Kui ma jôuluôhtul hilja koju sôitsin, siis oli meil siin hästi ilus - kui teistpoolt Maini sôita, siis jääb Frankfurdi kesklinn üle jôe ja pakub suurepärast vaatepilti. Frankfurt on küll selline linn, mida teatakse peamiselt tema pilvelôhkujate poolest, aga kui need pilvede sees on (mis ei ole üldse lôhutud:), siis tuleb välja nö aluslinn (vrd alusmets), ehk keskaegsete tornidega vana suurlinn. Jôuluöösel olidki näha vaid keskaegsed kindlustused ja tornide vahelt näitas end Römer-platsil olev massiivne jôulutuledes kuusk! Hirmus ilus! Ja ümberringi oli, nagu öeldud, öö.

Kes veel ei tea, siis ma olen organist ühes väikeses Frankfurdi koguduses Goldsteinis. Nagu teistelgi selle ala inimestel, oli ka minul kohustuslik jôulumaraton. Aga see ei olnud üldse kurnav, sest orelid, mida sain mängida, olid toredad ja teenistused samuti. Esimesel jôululaupäeva teenistusel mängisid lasteaialapsed mingisugust jôululugu, kus astusid üles jänkud, pôdrad, rebased jne - nigu meilgi! Ja lapsed oli ka nigu meilgi - pabistasid hirmsasti ja kôik läks natuke segi, aga lapsevanemad olid ikkagi täiesti sillas ja pildistasid ja filmisid nigu papparazzod. Jube naljakas. Pastoril läks ka väheke puusse - ta tahtis jôululoost powerpoint presentatsiooni teha, aga arvuti läks ôigel momendil just rivist välja, nii et see lugu jäi meil kuulmata. Aga mis siis - eks ta see sama vana hea lugu ju.
Peateenistusel läks minul väheke puusse. Muidu oli kôik väga kena, mängisime puhkpilduritega vaheldumisi ja väga uhke oli. Kuni viimase looni, kus mina korraga vales helistikus sisse tulin - no meil puhujatega olid lihtsalt erinevad noodid. Aga puhkpill kiirelt reageeris, nii et lôpetasime igatahes samas helistikus. Vägev pauk oli. Aga kôik lahkusid rôômsas tujus ja muide - ma sain isegi suure ja magusa jôulupaki! Mmmmm...

Nüüd on aga juba järgmine maraton - aastavahetus. Külmkapp on pilgeni täis, tuba külalisi ka - aga siis ongi täitsa peo tunne kohe! Käisime täna linnapeal jalutamas, ilm oli küll vähe kahvatu, midagi tilkus ka natuke, aga ikkagi oli täitsa mônus.

Ahjaa - käisime emaga, kes mul praegu külas on, pisut ringi reisimas. Kölnis ja Aachenis käisime. Ilm rikkus natuke ära, aga ikkagi nägime üsna palju ja see oli täiesti muljetavaldav. Môlemad linnad on rooma-aegsed asundused ja seega linna môistes ikka ülivanad. Aacheni katedraal oli muidugi täitsa uskumatu ehitis - Karl Suure (Charlemagne) enda tellitud ning seal oli ka reliikviaid ja rikkusi terve seljatäis! Vaadake ka, kui aega saate mônikord!

Nüüd aga kogun siis end enne homset ôhtut ja ööd, mil siin läheb ilmselt paugutamiseks :))) Eks näeb! Küll ma siis teada annan, kui ellu jään!:)

Jôudu teilegi ja jôudke hästi uude aastasse!!!!

Ikka teie K.

Tähti taevasse teile! Ja meile!

Tere jôulu kôigile!

Meil siin tulevad kohe kohe jôulupühad, seda ei saa mitte kuidagi ära unustada. Et kuidas meil siin Saksamaal sellega on?

Esiteks on tegemist riigiga, mille televisioonis kokasaadete konsentratsioon on tihedam kui kusagil mujal, seega ôpetatakse siin jôuluroogade valmistamist absoluutselt igale maitsele ja iga kellaajal. Ja kui nad seal ei valmista, siis nad lihtsalt söövad. Ja kui nad ei söö, siis teevad tuhandeid kommentaare igasugustest jôuluturgudest. Muide, need on siin jube armsad asjad, igas linnas on kesklinn vahule aetud, kulda ja karda täis ja piparkoogi ja hôôgveini lôhnaline ja nänni saab ka väikese raha eest. vahel puhub kuskil môni pill ja kindlasti keerleb karussell. Sellist asja antakse siin tervelt kuu aega.

Siis käib siin aeg-ajalt ka debatt selle üle, et kas jôulutuled ikka peaksid särama ja hiilgama, vôi pigem mitte. Minul nagu väga polegi sellel aastal see närvidele käinud, aga ma arvan sellepärast, et ma pole lihtsalt nii tihti linnapeal käinud. Elu on mul siin niiii rahulik, muudkui istun kodus ja tôlgin. Ja siis vahepeal viskan pilgu aknasse ning siis vastasmaja mingist aknast küll tulevad mingid imelikult hüplikult vilkuvad tulukesed. Ahjaa, ja meie maja taga olevas majas on meil siin kaks rôdu kujundatud päkapikuaiaks ja seal ripuvad kohustuslikud sokikesed jms. ning muide - peremees käib üsna tihedalt oma rôdukest üle vaatamas, küllap ta tahab kindel olla, et tema päkapikukestel seal ikka kôik korras on. nojah, mitte et mina nüüd seda meest omakorda piilumas käiks, aga see lihtsalt jääb silma! :)

Ilmselt inimesed siin mingil hetkel ikka kergelt ära keeravadki. sest elu on siin kohati piisavalt imelik. Üks asi, mis meile, vabadele eestlastele, täitsa out tundub, on kôikvôimas bürokraatia. Iga asja, ettevôtmise, sammu ja mittesammu kohta käib mingi seadus ning iga asi on siin nii ôudselt ära reguleeritud, et mul on kohati tunne, nagu oleks inimene siin mingis latris, kus ees, taga ja külgedel on laudseinad ja liigutada saab ainult koos latri endaga. Selline haige lehma olek...
Mind see küll veel väga ei puuduta, sest ametlikult olen ma ju veel turist, aga küllap nad ka minu kallale ühel ilusal päeval kargavad oma bürokraatiaga. Aga kes teab, vôib-olla olen ma juba selleks hetkeks sellega nii ära harjunud, et Metsiku Lääne moodi Eesti elu ei oskagi enam hinnata, hm, kes teab.

jah, aga metsikus läänes on järved veel vabad ja rohi kasvab pôlvini ja taevas näeb veel tähti!!!!

Môtlesin, et kirjutan täna jôulublogi, aga näed, ikka tuleb midagi muud välja. Ah, ükskôik, ma soovin ikkagi kôikidele, kes loevad, ilusaid ja sisukaid pühi, sest see on see, mis meid ju toidab. Kui pühitseda, siis sügavalt, siis läheb töö pärast ka palju paremini! Niisiis - väärtuslikke jôule!

KN

Kuningal kuu peal külas

Hei-hei, no nuid olen mina ka j6udnud sinnamaani oma arenguga, et blogisin end siia laia interneti-ilma sisse.

kuigi tegelikult piilun juba tükk aega teiste blogisid ja motlen, et vist oleks ka ise end avalikustada, siis alles täna jôudsin selleni.

Miks? Aga asi lihtne - kui on tôuge, siis tuleb ka tulemus. Juhtusin täna minema ratsavôistlustele, mis meil siin külapeal antakse (st koht: Frankfurt am Main). Eks ole ju vôistlusi olude sunnil ja mitte niiväga sunnil nähtud ka enne. Ent siiski tuli täna hetk, kus käed hakkasid värisema ja näkku tekkis kummaline palavikuline ôhetus. See juhtus siis, kui leidsin stardiprotokollist sellised nimed nagu Beerbaumid (kôiksugused), Ahlmann, Ehning, minu lemmik Thomas Frümann ja teised tegelinskid. Kes ei tunne, siis ühesônaga vôib öelda, et neid nimesid näeb tavaliselt eurospordist ja tegemist on lihtsalt selle maailma parimatega... ja siis neid korraga oma silmaga näha ja neile kaasa elada ja kuulda seda, kuidas saal nendega kord möirates ja vajadusel hinge kinni pidades kaasa "vôistleb", hullumeelne, ütlen ma teile! Mina, vana inimene, môtlesin, et olen igasuguseid asju näinud ja et ju sellised väikesed asjad ei môju - teate, môjuvad ikka küll. Näha ise seda, kuidas keegi on teistest LIHTSALT peajagu üle, see on imeilus.

Et mida nad siis tegid? (Nüüd järgneb osa, mida minu asjatundjast tütar ei tohi lugeda, igatahes on tal keelatud kommenteerida, sest minul, lihtsal inimesel, peab ka olema vôimalus miskit öelda). uuesti, et mida nad siis tegid? Alustagem kodust. Sealsetel vôistlustel oli mul pidevalt kellegi pärast hing kinni, et noh, kas ta nüüd saab üle voi kukub maha voi et kas üleüldse kuidagi läheb. Vaadates neid korüfeesid aga siin, sai môelda ka muu peale. Ja siis korraga näedki teisi asju: et KUI mônus ratsanikul seal sadulas on ja KUI KUI ilusad need hobused sadula all on. Pôhiliselt seda viimast ikka nägingi - môni hopa oli kui pipstükk, kepsutas mossis näoga sisse, môni oli selline tulihobu, môni valge, nagu muinasjutt. Ilusaid hobuseid on meil kodus loomulikult ka, ausalt, ja see on lahe! Aga need siinsed maailmaklassi ratsud olid minu jaoks nagu mingist teisest maailmas, hüppel niikui vahukommid, viuh, ja üle ja tagajalad päästavad, kui muidu rinnaga peale sai mindud (môni üksik ikka maandus takistusel ka), ja milline tempo! Ühesônaga, täitsa lôpp. Sellepärast mul on veel praegugi selline tunne, niikui oleks kuu peal käinud. Kuningad on igatahes nähtud.

Ja seda kôike anti meil siin poolmuidu, lähed aga U-baaniga kohale, pilet kümme eurtsi ja vaatadki lihtsalt sellist asja. Uskumatu!

Ahjaa - sellest, et auhinnafond üledimensionaalne oli, ma ei räägigi, aga eriti hull oli see, et kuus esimest said auhinnaks lisaks muule kraamile oma isiklikud mitsubishid. Ühesônaga, kuningad roolis.

Nagu oskagi kohe enam midagi muud öelda. kuidagi hea on olla ikkagi...
Eks kui ma siin midagi toredat veel näen vôi kuulen, siis annan kohe teada.
teie K