MINA JA TÖÖ, VOL.2

Täna tuli selline tunne peale, et vot nuid peaks kirjutama. Kui mulle seda veel natuke lubatakse ja beebialarm ei hakka tööle, siis teen seda ja jätkan eelmist aruannet minu tööotsingute kohta.

Jäin viimati selleni, et kohtusin nõustajaga nr. 3, kes mulle midagi eriti tarka öelda ei osanud. Peale mõningasi tööotsinguid ja ohtrat paberitemäärimist oli selge, et pean taotlema ka toimetulekutoetust (korter jne), sest ainult tööturahast ei piisanud lihtsalt. Tegin seda, ja maandusin jälle kesklinna tööametis (mis asus minu tollasest korterist umbes 200 m kaugusel, mugav, eks). Nii, seal sain loomulikult UUE nõustaja, kellegi kreekapärase nimega härrasmehe. Kui ma temaga esimesele kohtingule läksin, siis selgus kohapeal, et tal on hoopis puhkus. Haa! no ega töö ju tegemata jää - mind võttis vastu üks hästi asjalik noor naine. Muide, selgituseks veel niipalju, et nüüd ei olnud enam tegemist mitte tööametiga, vaid sellega samas majas asuva riigifirma JobCenteriga. Ja kuulu järgi pidid selle töötajad olema asjalikumad. Mis siin imestada - tegemist ju firmaga, mitte ametiga ja ametnikega. Olgu kuidas oli, see noor daam (nimetagem teda siinkohal nõustajaks nr. 5, sest nõustajaks nr. 4 sai ju järjekorra alusel kreeka mees,) saatis mind edasi ühe teise tädi juurde, sest alfabeedi järgi ei kuulunud ma tema piirkonda. Nõustajaks nr. 6 sai üks vanem tädi, kes siis minu asju esiti ajas. Mingil hetkel kohtusin lõpuks ka oma kreeklasega, kes, kujutage ette, hakkas uurima, MIS HARIDUS mul on!!!! Siis ma katkestasin teda küll juba poolelt sõnalt ja ütlesin, et ma olen seda juba kolm korda pidanud neile teada andma, et kes ma olen ja mida ma oskan. Otsigu oma paberites. Ta muide tegigi seda ja ei esitanud mulle rohkem sellelaadseid küsimusi. Tööd tal mulle loomulikult pakkuda ei olnud.

Aeg läks. Tööd ma ei saanud ja vahepeal käisin aeg-ajalt tööameti majas oma kreeklasega kohtumas. Seal peab ju end teatud vaheaja järel näitamas käimas, et ma mingil juhul nt kuskil välismaal ei ole. Vahepeal oli kreeklane jälle puhkusel ja mind teenindas üks vene päritolu neiu. Ka asjalik. Andis head nõu! Ta oli vist esimene sellelaadne selles kambas. Nimetagem teda sellepärast siis nõustajaks nr. 7. Kui ma viimast korda pidin kreeklase juurde minema, siis teenindas mind ka üks uus tädi (nõustaja nr. 8) ja teatas, et kreeklane EI TÖÖTAGI ENAM SEAL. Koondati, muide. (Kuigi minu kättemaksu meel oleks olnud rõõmus, kui ta oleks oma töötulemuste pärast lahti lastud, oli tegelikkuses tegemist hoopiski vastava poliitikaga, mis vähendas JobCenteri töötajate arvu.) Viimast korda läksin sellesse asutusse aga sellepärast, et mul oli uus tööleping näpus (sellest mingis järgmises lõigus) ja teatasin neile, et mul on nüüd töö olemas. Ilma muide, et nad oleks vahepeal mulle ÜHEAINSAMAGI tööettepaneku teinud. Minu uus töö oli aga väike tööots ja see viimane nõustajatädi uuris siis, et kas ma ikka tahaks täiskohta ka millalgi. Mina, et loomulikult. Ja siis, kujutage ette, andis see tädi mulle tõepoolest ka ühe tööpakkumise ja lisaks veel ühe koolituse kuulutuse. Ma olin sõnatu! Kuus kuud ainult nõmedat paberimäärimist ja ei mingeid ettepanekuid, ja nüüd, kus mul on töö, tuleb siis ka mingi pakkumine.
Ütlen kohe ette, et ma sellele töökohale ka ei kandideerinud ja tegelen siiamaani oma väikeste tööotsadega.
Ahjaa, tegelikult kohtusin ma siiski veel ühe nõustajaga (nr.9 siis), kellega ma nö lõpparvet tegin ja oma rahaasju selgitasin. Temaga kohtusin ma vist ka paar korda. Enne temaga viimast korda kohtumist juhtus muide järgmine lugu. Kuna see nr.9 oli mulle kirja saatnud, kus seisis, et kui ma tööd ei saa, siis pean ma Eestisse tagasi sõitma (!, riigi raha ju mängus, logisch), siis tahtsin seda asja kõigepealt telefoniga klaarida. Nr. 9-t polnud sellel hetkel oma telefoni otsas ja minuga rääkis keegi noor mees. Pikema jutuajamise peale teatas mees mulle lõpuks, et "Eesti ei ole ENAM Euroopa Liidus". Ma siis sellepeale, et ohoo, mis ajast siis?! Sellepeale tema, et "seda peaksite ju teie ise teadma". Kuna mul viimastest asjade käigust ilmselt nii head ülevaadet ei olnud, siis ma lihtsalt ahmisin õhku ja kirjutasin feissbuukis suurte tähtedega pealkirju. Oma ex-boyfriendile ehk mu praegusele mehele rääkisin ka lugu ja sellepeale helistas tema tööametisse ja vist saatis meili ka. Meie viimaseks kohtumiseks nõustajaga nr. 9 olin end juba pisut kogunud ja ütlesin tallegi, et hoidku nad pigem oma töötajad aktuaalse poliitilise seisuga kursis. Ütlesin talle, et "this made my day". Me lahkusime sõpradena, vähemalt selleks hetkeks :)

Ühe asjaga panin ikka puusse ka. Nimelt läks vahepeal tööle ka minu sellel hetkel peaaegu täiskasvanud tütar ja teenis pere eelarvesse väheke raha juurde, no kooli kõrvalt muidugi. Kuna mina sellest aga tööametit ei informeerinud (teil on õigus, loll tegu ja seadusevastane - tean!), siis pidin mingi osa rahast tagasi maksma ja lisaks trahvi ka. Ai-ai, tegi haiget küll, aga elasin üle. St trahvi maksis ära juba minu mees... :) Peale trahvi maksmist ei ole ma nendest ametitest enam midagi kuulnud ja ma loodan üliväga, et ma ei pea ka enam kunagi nendega mingit pistmist pistma!

Aga et kuidas ma siis tööd sain. Juba siis, kui töötuks jäin, tegin end FIEks ja tegin siin-seal mõne otsa. Seal firmas, kus mu mees on juhatuse esimees, oli parajasti vaja bürootöötajat ja raamatupidajat. Kuna sealne käive on hallatav ja raamatupidamine kassapõhine, siis hakkasingi seda tegema. Alguses FIEna ja siis hiljem töölepinguga. Ja muud ei olnudki vaja. Kuna asi oli üsna tõsine, siis oli ka hirmus oluline, et mul ikka nö sotsiaalkindlustuskohustuslik töökoht oleks olemas. Ja tänu tutvustele (hmm, tuttav värk, eks?) sain siis selle pisikese töölepingu ning ühe allkirjaga olid lahendatud kõik probleemid nii tööametiga, JobCenteriga kui ka ähvardava välismaa-ametiga.

Vahepeal on õnneks juba hulk vett merre voolanud ning murede liiv on kaldalt uhutud. Nüüd on selline tunne, et maa on juba väheke kindlam jalge all :) Ja noorem tütreke hoolitseb päikesepaiste eest :) Vanem muidugi ka :), ausalt, aga ta peaks tuba vähe tihedamalt koristama...

Nii, nuid saigi siis see pikk jutt veeretatud, mis juba tükk aega tahtis kirjutamist.

Eks siis millalgi jälle!

Mõnusat draakoniaastat teile!

K.

MINA JA TÖÖ

Asi algas kõik 2010 aasta 4. jaanuaril, kui läksin esimest korda Frankfurdi tööametisse. (Ma siis ju veel ei teadnud, et see minu vaata-et teiseks koduks saab...). Kohtusin seal ühe proua ametnikuga, kes võttis vastu minu paberid - mida, nagu siin ikka kombeks, hulgaliselt oli. Ahjaa - et miks ma sinna üldse läksin? Nimelt pidi seda sammu sooritama kolm kuud enne mu tähtajalise töölepingu lõppemist. Seadus, logisch. Muidu järgnevad sanktsioonid (manage nüüd silma ette vibutav sõrm).

Ühesõnaga, andsin oma paberid sisse 4. jaanuaril ning palusin kohe panna endale ka üks aeg kinni töönõustaja juures - mõtlesin oma tavalise talupojamõistusega, et ju sellest ehk ikka mingit abi on. Aeg pandi mulle kinni ja mina jäin põnevusega ootama. Ootasin tegelikult kahte asja - tõepoolest seda kohtumist nõustajaga, et äkki ta ütleb mulle midagi tarka ja et äkki ta leiab mulle kohe uue ja huvitava töö. Ja teiselt poolt ootasin põnevusega, et kas minu töölepingut haiglas pikendatakse või mitte.

No saabus veebruar ja siis korraga teatati mulle telefonitsi, et kuna ma olen kõrgharidusega, siis ma ei kuulu üldse mitte kesklinna tööameti alla, vaid üle jõe Sachsenhausenisse. Ahah. Mis tähendab ka seda, et tuleb kokku leppida uus kohtumine hoopis uue inimesega. Seega nõustaja nr. 2. Mulle öeldi, et millalgi veebruari lõpus. Jäin ootama. Põnevus üha kasvas.

Saabus veebruari lõpp ja kohtumisest uue nõustajaga ei kippu ega kõppu. Selleks ajaks olin kohtunud juba oma praeguse mehega, kes on ametnik ja ta arvas, et kuna mul tööleping ju veel kestab, et ma siis ei ole nö akuutne juhus. Ju nii siis vist oligi, sest ei kuulnud ma mitte midagi ka järgmisel kuul, kuigi ma isegi helistasin vahepeal ja uurisin asja, et kuidas siis nende kohtumistega on. Ja vahepeal oli saabunud märts.

Paar nädalat enne töölepingu lõppemist 5. aprillil teatati mulle, et minu töölepingut tõepoolest ei pikendata (sellest eraldi), mis tähendas seda, et minust sai akuutne juhus. Nüüd siis sain korraga ka tõepoolest aja ühe nõustaja juures. Nõustaja nr. 3.

Läksin kokkulepitud ajal oma uude tööametisse teisel pool jõge ja olin väga elevil. Olin isegi veel enne õiget aega kohal ja nii vara, et uksedki olid veel kinni. Kujutasin ette, et minu "juhtumiga" on nüüd kenasti kolm kuud tegeletud ja et professionaalne nõustaja mulle kohe midagi tarka ütleb. Selle asemel hakkas tööameti tütarlaps (teisi ei ole võimalik seda üldse kirjeldada) küsima, et mis haridus mul on ja millal ja kus jnejnejnejnejne. Kõik see, mis ma jaanuari alguses neile kenasti täidetuna ja allkirjastatuna andsin. Kui ma siis millalgi poole peal, väga hämmastununa küsisin, et kuulge, teil peaks ju kõik minu andmed olemas olema, siis vastas tütarlaps mulle mittemidagiütleval häälel, et ühest ametist teise antakse üle ainult NIMI, aga ilma andmeteta. Vot sedasi siis!!!!!!!!!!! Kannatasin selle peale ta küsimused ära ja siis asusime arutama, et no kus võiks minusugune loom tööd leida. (Olen nõus sellega, et minu haridusega ei ole just väga lihtne tööd leida, natuke liiga eripärane teine selle meie maise maailma jaoks...). Tütarlaps mõtles natuke ja siis ütles, et talle meenub, et kui tema oli algkoolis, et siis olid vot sellised ja sellised asjad seal, et ma võiks ka seda proovida. Andis mulle kolm lehekülge internetist välja trükitud tööbörsside nimekirju ja ütles headaega. Ahjaa, enne tegime koostöölepingu ka, et mina pean nii-ja-niipalju tööle kandideerimise taotlusi kirjutama. Ja et tööamet otsib ka minu haridusele ja isikule sobivaid pakkumisi. Ja seda ka, et see tütarlaps oli väga rahulolematu, kui ma talle teatasin, et ma ei ole nõus töö nimel nt Berliini kolima. Ta vibutas virtuaalse näpuga ja ütles, et no siis teie shansid on väga väikesed. Milles tal muidugi õigus oli, aga nõustajalt oleks nagu muud reaktsiooni lihtsalt oodanud.

Nii, tänaseks jätan pooleli, sest beebialarm hakkas tööle. Niipea, kui jälle lubatakse, jätkan oma tööotsingusaagat. Kohtumiseni!

uuuh... sada aastat ja üks päev pole kirjutanud...

no tere, tere, tere jälleeeee! Andke andeks, et ma pole endast nii palju aega korralikult märku andnud! Aga ma siis katsun nüüd seda viga parandama HAKATA, sest ausalt, rääkida on tegelikult palju.

Alustan kõige viimasest - sain jälle emaks ja naudin seda hetkel täiel rinnal. Mida vanemaks saad, seda rohkem naudidki, seda on väitnud juba kogenumadki emad, ja ma pean lihtsalt nõustuma!
Ja tanu alla sain ka nüüd, kus seda enam arvatagi ei osanud. Aga seda kingitust naudid siis ka just seda rohkem, kui arvad, et "ah ei minuga seda ju küll kunagi vist ei juhtu" ja siis just näed juhtubki :)

Et siis sedasi. Olen juba mitu aega tegelikult ka lubanud, et kirjutan oma eelmisest aastast kui suurest tööotsinguaastast ning pealkirjastan loo kas "leiboristide igavik" või "Saksa Bürokraatia On Maailma Kõige Hullem" või midagi sellist, mis annaks märku sellest, KUI kohutav see kõik kokkuvõttes ikka oli.

Nii et siis järgmise blogini!

progress vist

Tervist, s6brad!

Jälle pole tuhat aastat midagi kirjutanud... kuigi tegelikult - see pole päris t6si, vahepeal olen ka kirjutanud, aga nettilisamisega pole veel seni toime tulnud, ja pealegi... ma üleüldse m6tlen, kas seda eelmist blogi netistangi - kui järele m6elda, siis midagi erilist selles ju polnudki... (arnoldrüütellik lause, kas te ei leia?)

No igatahes, nüüd on asjad jälle niikaugel, et lihtsalt PEAN kirjutama.

Nimelt oli eile minu esimene ekskursioon siin koduseks saanud Frankfurdis. Oma giidieksami tegin tegelikult juba eelmisel aastal ära, aga tollal ei saanud ingliskeelsest eksamist läbi ja nii ei jäänudki mul muud üle, kui sellel aastal veelkord proovida. Ääremärkusena olgu öeldud, et kuigi ma räägin väidetavasti üsna hästi saksa keelt, ei lubatud mul saksa keelseid reise teha, sest ma ei olla kohalik st sakslane (6igemini m6eldakse selle all saksa passi, aga mis see tänapäevalgi loeb - pean silmas k6iki pearätika vasakulekirjutajaid jne...). No olgu kuidas on, minu keeleks oli eelmisel aastal eesti keel (tulge Frankfurti reisima, inimesed!!!) ja alates sellest aastast siis ka inglise keel.

No nii. Valmistusin eilseks jalutuskäiguks muidugi k6vasti ette - lugesin materjali uuesti üle, k6ndisin üksipulgi veelkord objektid üle, et reis klapiks nii informatsiooni kui aja m6ttes. Pidi tulema kahetunnine jalutuskäik.

Tegelikkuses oli nii, et kaks tundi enne grupi saabumist teatati mulle büroost, et grupp ei saanud lennuluba (vt. islandi tuhapilv...) ja et reis jääb ära. Ahah, m6tlesin ma. Vat siis.
Kolmveerand tundi hiljem teatas mu boss(inna), et reis ikkagi tuleb. Et kas ma j6uaks ikka 6igeks ajaks kohale. Mina oleks küll j6udnud, aga teine grupijuht, kes pidi ka tulema, kuna grupp oli liiga suur, ei oleks j6udnud. Seega leppisime kokku pool tundi hiljem.

Mina oli 6igel ajal kohal, keda aga polnud, oli teine grupijuht ja grupp. Umbes kümne minuti pärast tulid aga nii teine giid kui aeglaselt ka grupp. Nende grupijuht teatas meile kohe, et meil on ühtekokku aega üks tund, mis tähendas kokkuv6ttes seda, et kogu ettevalmistus lendas vastu taevast ja et tuleb kohapeal inproviseerda, kuidas lennuliiklusest väsinud poolakatele Frankfurdi metropol ühe tunniga selgeks teha.... uhhh.

Startisime siis raudteejaama eest minema, galopeerides ja hingeldades. Teine giid tegi ühe poole grupiga hirmsat tempot ja minu asi oli jälgida, et ma samal ajal informatsioonipause teen ja et me ikka neile järgi j6uaksime. Sellisel viisil ei ole ma veel kunagi Frankfurti läbinud, ka k6ige imelikumate giidi6petajatega!

Aga pilt Frankfurdist sai neile ikkagi ette, mis siis, et nad a) olid tulnud just kümnetunniselt lennult Mehhikost ja b) paljud ei saanud inglise keelest vist üldse arugi. See aga oli vist isegi hea, sest minul läks suure ähmiga ikka nii m6ndagi segi. Näiteks ei teadnud ma korraga, kuidas nimetada Bundesrechnungshofi inglise keeles (ausalt öeldes, ei tea ma sedagi, kuidas see täpselt eesti keeleski on, vist Maksuamet vms), ja siis ajasin ma ka ühe arvu segi, ja tegin 600. aastast korraga 800. Siiski ma LOODAN, et nad seda väga pahaks ei pannud ja ehk ei hakanud nad ka teise poole grupiga niisuguseid asju v6rdlema... Siin riigis on see muidu kombeks, et k6ikidel asjadel hoitakse hoolsasti silma peal, et mida sa teed ja mida sa ei tee, eriti kui see puudutab tööelu.
Kokkuv6tteks sain muidugi ühe kogemuse v6rra rikkamaks ja vähemalt on mul nüüd esimene reis tehtud!!!!!!!!!

a pro pos - tööelu... olin ju senini haiglas tööl ja nüüd enam oma kaks nädalat ei ole. Nad lihtsalt ei pikendanud minu töölepingut ja seega olen ma nüüd töötu. Vaatamata sellele ei ole ma mitte kurb, vaid saan esiteks elada isiklikku elu ja teiseks teha neid asju, mis mulle meeldivad. Näiteks valmistada ette oma nö nunnakspühitsemist, st ordinatsiooni :)

Järgmine kord, kui kirjutan, siis juba sellest viimasest sündmusest pikemalt :)

Ikka k6ige paremat,

teie K.

juba detsember...

Tervist, mu armsad,

nagu mitmed on juba märku andnud, pole ma ammu jälle blogistanud, ja selle vea tahan nüüd ära parandada.

Ega tegelikult ongi nii, et mul sellel aastal ilmselt eriti palju v6imalusi enam ei tule, et on vabalt aega kirjutada. Mul on nimelt täpselt kolm puhkusepäeva veel ja siis algab jälle töötööötööööö. Ja veel hommikune vahetus, nii et pean iga päev kuni uue aastani olema pool kuus triksis-traksis tööpostil... No mis seals ikka. Elame üle.

Ah et kuidas me siis siin üldse elame. Ikka hästi, tuleb tunnistada. Rebeks harjutab teises toas bassi - ta ju nüüd nii muusikakoolis, kui ka bändis. Mis on tore. Ja bändiga on nii, et see muusika, mis nad seal teevad, on t6eliselt lahe! Vähemalt see üks lugu, mida mul kuulata lubati :) Paljut6otav, m6nus!

Ja mina ise teen edusamme isikliku elu korraldamisel. Augustikuus, kui viimati kirjutasin, v6tsin ette ja sisenesin ühe tutvumisportaali - moodsad ajad, mis teha. Ja selge on see, et siin suurlinnas ilma internetitutvusteta minusugusel laisal peolkäijal mingit lootust ei ole. Niisiis otsustasin netiavaruste kasuks, ja t6es6na - kohe hakkaski näkkama.

Kandidaate tekkis kohe m6ningaid, aga nagu ikka, selekteerus mingil hetkel midagi konkreetsemat. Käisin sellel "konkreetsemal" isegi Münchenis külas ja sain sealjuures ühe linnukese jälle kirja - ma ei olnud seni veel Oktoberfestil käinud ja nüüd sain sellele kärbsele ka korraga pihta. Mehe vaatasin ka üle ja oli päris tore. Aga kaks nädalat hiljem arvas ta, et meie vanusevahe on ikka liiga suur ja üleüldse ei taha ta praegu ikkagi oma aega sellesse k6igesse investeerida. Muide, sellega oli tal täiesti 6igus, sest ta tegeles peale oma manageritöö IT-sektoris (mida ta toimetas igal nädalal Shveitsis, Austrias ja Liechtensteinis) ka veel mesindusega (20 peret) ja koeraga (kes tahtis iga päev vähemalt kaks tundi jalutada). Lahutatud lastest rääkimata. No ja tegelikult saanuks suhtele surmavaks ikkagi see, et ta otsustas veel viiekümnesena alustada ka uue eriala 6ppimist - saksa keeles on selle asja nimi Heilpraktiker, tervendaja oleks vist k6ige lähem eestikeelne vaste. Aga erinevalt eestikeelse tervendaja esoteerilisest k6rvalmaitsest on Heilpraktikerid siin maal laialt levinud ja ka palju külastatavad. No ühes6naga - kui ikka üldse aega ei ole, siis ei tasu ka uusi suhteid otsida.

Nii ma siis m6tlesingi, et ah, peaks vist asjale rahulikult lähenema ja sulgesin oma profiilis nn "huvitatute listi". Just samal päeval aga ilmus mu postkasti keegi huviline, kes oli esiteks siitsamast kandist pärit ja teiseks oli tema profiilis ka paar huvitavat märkust. Sellised pealtnäha ebatähtsad asjad, aga nagu m6ningate detailidega on - tunduvad huvitavad. Teate ju küll.

No igatahes saime me kokku ja käisime kohvil ja muuseumis ja söömas jne. Ja m6ne nädala pärast läksin talle külla ka. Nagu 6ige eestlane kiidab - polnud viga :)

Viga pole siiamaani, isegi vastupidi. Ja homme toimub midagi väga huvitavat - mind tutvustatakse ühekorraga nii tema lastele, keda ta näeb iga kahe nädala tagant, kui ka vanematele, kes on kuuldavasti üsna uudishimulikud. Saab näha, saab näha.

Ja eks ma siis annan jälle teada, et kuidas meie elu edeneb.

Muide, järgmisel nädalal tahaks minna jälle Festhalle Reitturnieri vaatama, mille järel ma oma üleüldse esimese sissekande blogistasin.

Nonii, aga siis kohtumiseni jälle!

Ikka teie K.

tjah, ei oskagi pealkirjastada..

Tere,

täna kiire lugu sellest, kuidas ma jälle raamatukogus käisin.

Olukord on nüüd selline, et pean ikkagi septembri l6puks korraliku kontseptsiooni oma tööst esitama - siis on ehk lootust saada ka juhendaja!!!! peale kahte aastat sebimist.

No, tuli siis m6te, et kuna täna on veel vaba päev, et ma kasutan seda hästi ja käin korraks ülikooli raamatukogus. (Hea, et ei tulnud näiteks m6tet s6ita Mainzi v6i kuhugi veel kaugemale!)
M6eldud, tehtud, (ehk nagu lätlaste puhul kehtib: tehtud, tehtud). V6tsin siis kaasa ka s6ber Sweni, kes on Frankfurdi ülikooli raamatukogu asjatundja ja läksime.

Kui me kohale j6udsime, siis selgus, et KOGU humanitaarraamatukogu, sh ajalugu, keeled, teoloogia, on just täpselt TÄNA suletud, sest personal viibib väljas6idul!!! (Sellepeale: ka meie haiglal on reedel väljas6it, aga keegi ei tule selle pealegi, et kogu haigla korraga välja s6idaks!!!)
Igatahes oli meie käik asjata. Siis m6tlesime, et peaks ikkagi midagi kasulikku tegema ja end lugejaks regama, siis saab ka laenutada. Niisiis kulgesime teise punkti, kus saavat end regada.

Algus oli paljut6otav - kohe lubati online´s eelregistreerida ja siis pidi minema teise laua juurde, et kaart kätte saada. Mul siis juba süda aimas, et nad kohe küsivad mu käest aadressi t6estust. Siin on ju nimelt selline süsteem, et aadress on ID kaardi peal kirjas. Mul on aga Eesti ID ja siis ma pean alati, kui midagi teha tahan, oma siinse sissekirjutust6endi esitama. Mida mul loomulikult ju kaasas ei olnud, sest ma ju ei teadnud, et mul seda vaja on. Swenil oli sama seis, sest tal varastati ID Londonis ära, ja pärast pole ta uut taotlenud. Ta isegi kardab, et äkki peab trahvi maksma, ja teades siinseid olusid, v6ib tal ka 6igus olla!

Olgu kuidas on, mina lähen järgmisel nädalal sinna uuesti ja v6tan oma neetud paberi kaasa.

Kui me head aega ütlesime, siis tegime veel kokkuv6tteid: läks täpselt nii, nagu oli ette ennustada - et mitte midagi ei saavutanud. See on siin tüüpiline, et absoluutselt iga asja peale kulub ILGE aeg. No aga kuna mina seda juba südames ette aimasin, siis ma ei olnudki väga pahane. Lihtsalt naer tuli peale, et kuidas ikka t6esti MITTE MIDAGI esimese korraga ei 6nnestu.

Vot sedasi siis. K

6htulehte ja postimeest. Eesti elu.

Täna ma kirjutan läbi öö, see on lihtne, see polegi töö... (hmm, öövahetus, m6istate).

Niisiis, käisin Eestis, nagu ehk pealkirjast ongi juba aru saada. Peale selle, et seal oli tore (loomulikult!), nägi see l6puks välja nagu riigivisiit - üks kohtumine ajas teist taga ja oli päevi, kus oligi pea iga uus tund uuele inimesele pühendatud. No selge, et ei puudunud ka niisama olemise tunnid. Ikkagi Eesti.

Minu reis algas eelmisel esmaspäeval sellega, et pidin üles t6usma juba pool neli, et minna poole viiest juba rongi peale, et j6uda viieks bussi peale, et j6uda 6igel ajal lennuki peale. (Nagu te ehk juba olete lugenud, on juhtunud ju sedagi, et ma olen lennukist maha jäänud...). No ja loomulikult ei saanud ma ju mitte varakult magama, nagu oleks v6inud varasele t6usmisele eeldada, vaid eelmisel päeval oli vaja koristada l6ppematuseni ja hilja veel pakkida jnejnejne. Igatahes sain ma siis magada kolm ja pool tundi, aga j6udsin nii rongi, bussi kui lennuki peale.

Umbes keskpäeva paiku olin Riia lennujaamas ja sealt sain nagu vana lätlane kunagi, kohe edasi liinibussiga kesklinna. Kust muidugi tahtsin minna esimese Pärnu bussi peale, et j6uda ema juurde. Sinti j6udmine oli äärmiselt oluline, sest esiteks oli mu kotis veel natuke märga pesu, mis ei j6udnud ära kuivada ja teiseks haises kotis üks eriti delikatess väga mädanenud juust. Selle kohta öeldi juustupoes Leipziger Strassel, et midagi paremat Prantsusmaal ei tehtagi. No saame näha.

Vastu minu ootusi olid k6ik varsti minevad Pärnu bussid välja müüdud ja mul oleks olnud v6imalik alles kell pool seitse 6htul ära minna. Samal ajal aga läks ka Tartu buss ning et mul oli tegelikult vaja teisipäeval niikuinii Tartusse minna, siis otsustasin s6ita otse. Tartusse mineku plaan oli tingitud väga banaalsest p6hjusest - nimelt ootasivad minu juhiload äravahetamist. No

tegelikult oli kogu mu reis ju sellest p6hjustatud, ning isegi töölt sain ju puhkust, sest ütlesin, et mul lihtsalt ON VAJA minna ja k6ik. See oli tegelikult ikkagi imelik, et nad mind puhkama lubasid ja et mul on isegi veel vabu päevi, sest olen ju töötanud vaid kolm kuud. Aga ma selle pärast eriti ei muretsenud, sest olin juba teel kodupoole ja üsnagi elevil.

Niisiis, s6itsin seega 6htul Tartu poole, olles veetnud Riias lugematud viis tundi. Käisin mingis pseudo jaapani restoranis. Saatsin sealt Riinatädile s6numi, et olen Riias jaapani restoranis. Riina kirjutas vastu, et ägedam oleks, kui ma oleks Jaapanis Riia restoranis. Kuna ma aga ei olnud, siis püüdsin sellest päevast v6tta, mida v6tta andis ning jalutasin linnapeal ning tegin pilta. Vaadake ka.

Imelikul kombel isegi said need tunnid otsa ja ma v6isin nüüd Tartu poole teele asuda. Olin muidugi ka mingi öömaja kokku leppinud, et päris bussijaamas ei peaks ööbima, kuigi jah, ega see Tartus just vajalik ei olegi - seal ikka kedagi leiab, kes kodus ja valmis öömaja pakkuma.

Bussis istus minu k6rvale mees, kes nägi välja nagu p6hjamaalane lehvivate lokkidega, bussi istudes rääkis aga vene keelt nigu vanja. Ja siis teisele poole läti keelt nagu lätlane. Ja siis hakkas minuga saksa keeles rääkima, sest arvas, et olen sakslane. Siis ma ütlesin talle, et olen eestlane. Ja siis ta hakkaski minuga eesti keeles rääkima. No imemees, ma ütlen. Aga saladus oli selles, et ta 1) vanemad on lätlane ja venelane, 2) ta töötas kunagi Saksamaal ning 6ppis saksa keele ära, 3) ta pruut on eestlane, sellest siis ka eesti keel, 4) praegu töötab ta Norras nafta puurlaevadel ning oskab muidugi norra keelt ning 5) tema alluvad on poolakad ning nendega räägib ta poola keeles muidugi. Normaalne, ütles ta ise selle peale. Ja j6i seitse aastat vana konjakit edasi.

Kui ma Tartu j6udsin, tuli mulle mu pisike tütreke vastu, kes oli, oh üllatust küll, omale huule sisse augu lasknud puurida. Natuke jube oli küll, aga mis sa teed ära - kui auk tahtis tegemist, siis ei ole ju midagi teha. Kuigi kell oli juba 23 saanud, läksime veel korraks Mäkki, et suur nälg kustutada. Nii tore oli jälle seal istuda ja tütrega k6ige tähtsamaid uudiseid vahetada. Seda enam, et tema elas oma s6branna juures ja mina pidin minema tema ühe teise s6branna ema juurde. Kell pool kaksteist öösel j6udsin siis sinna. Olin teel olnud 19 tundi.

Järgmisel hommikul pidi mulle helistama Välis-Eesti kiriku peapiiskopi parem ja vasak käsi, k6rv, silm ja suu, aga hoiatasin teda eelmisel päeval, et ärgu ta liiga vara helistagu - oli plaan ju välja magada. Aga kus sa sellega, uni ei lasknud mul magada! Nägin nimelt unes, et kaks umbes 20aastast noormeest viibutasid mulle näppu, et kust mul üldse tuleb m6te tulla Eestisse lube vahetama, kuigi ma seal üldse ei ela ja mul pole kehtivat haigekassatki! Selle peale ärkasin üsna ehmunult üles, ega saanud enam edasi magada. Siis aga oligi peagi aeg linnapoole minna, et seda va lubadeasja uurida. Kui j6udsin ARKi, siis selgus, et mul on vaja ikkagi saada kuskilt arstit6end. Ütlesin neile küll, et ma paar aastat tagasi tegin, kui tahtsin minna C-kat kursustele, aga nad tahtsid seda ikkagi näha ja seejärel s6itsimegi autokooli poole. Mis oli loomulikult suletud, sest suvi ju! Ja sekretär oli tööl alles reedel, ning oli alles teisipäev. Hmm. Ei jäänud seega muud üle, kui leida perearst ning teha uus t6end. Ok. Läksin r66msasti siis Oru tänava poole, kus oli mu perearst. Kui ma Oru tänava polikasse hooga sisse tormasin, vaatas mulle vastu remondis ja tühi trepikoda. Perearstikeskust ei kusagil! (See k6ik tuletas mulle meelde ühte teist juhust, kui läksin kunagi vaatama Surju vana koolimaja. Seal tehti ka k6vasti remonti ja mina m6tlesin, et no suvel ju ikka tehakse. Kui siis korraga selgus, et maja olla eraomaniku poolt ostetud ja sinna keegi parajasti oma erapesa punub. Ja mina jalutasin maja peal targa näoga ringi! Natuke piinlik oli siis. ) Aga Oru tänava keissi puhul olin ma muidugi täiesti segaduses, sest mul oli vaja leida perearst, teadmata absoluutselt, kust ma ta leiaksin. Siis meenus mulle aga, et mu tädipoja lastel on ju sama arst ning eks ma siis tädipojale helistasingi. Selgus, et perearstikeskus on kolinud Vaksali tänavale. Kuna oli ilus päikeseline ilm (veel), v6tsin ja jalutasin aga Vaksali tänavale. Esialgu läksin sisse valesse majja, kuid selle eest leidsin sealt vana s6bra Jordanka. Kes oli just laekunud Soomest. No teisel katsel leidsin üles ka perearsti ja sain järgmiseks hommikuks aja. Uhh. Niisiis oli vaja veeta veel üks 6htu Tartus.

See pakkus aga uusi v6imalusi kohata vahepealsel ajal mitmeid inimesi, keda polnud umbes tuhat aastat näinud. Nii ma siis läksingi k6igepealt hoopis kesklinna, kus kuulasin ära keskpäevase orelimuusika. Siis s6ime organistiga hommikust ja l6unat. Vahepeal helistas tütreke, kes oli teel Sinti vanaema juurde. Saatsime ta Jordankaga bussi peale ja j6udsime enne veel ka sööma minna, st mina muidugi vaatasin niisama pealt. Ja j6udsime mingil imelikul kombel ka riidu minna - mina nagu ei saanud üldse aru, mille pärast, aga mu teismeline oli hirmus pahane. Keeruline lugu nende teismelistega. Aga sai hommik ja sai l6una, teine päev. Teismeline s6itis vanaema juurde ja mina hakkasin helistama ning teada andma, et olen koduvabariigis.

K6igepealt tegin kindlaks, et mul on samaks 6htuks vabalt ka öömaja olemas tädipoja pere juures. Seejärel saatsin ühele tuttavale mehele s6numi, et olen Eestis. Minu r66muks ta kohe helistas mulle selle peale ja me leppisime järgmiseks 6htuks kohtumise kokku. Seejärel helistasin veel nii m6nelegi inimesele ja me leppisime veel teisigi kohtumisi kokku.

Peale tihedat telefonaati läksin lihtsalt linnapeale k6ndima. Hirmus tore oli see! Jalad viisid tasakesi Eesti Rahva Muuseumi juurde, kus töötab tädipoeg. Tal oli juhuslikult külas seal üks s6ber, kellega momentaalselt jutu sisse saime ja mingil hetkel hakkasime sealt kodupoole minema. S6ber ütles, et ta saadab meid natuke. Kell oli vist viis umbes. Kui me tasakesi kodupoole k6ndides, mehed 6lut juues ja me vesteldes koju j6udsime, siis tuli m6te, et peaks vist veel natuke 6lut ostma ja midagi veel. Ahjaa, pidin ka päästma oma koti pakihoiust. Sest mu hambahari oli ju seal. Lonkisime tädipoja s6braga koti järgi ja unustasime sealjuures poe täiesti. Kui olime juba üsna kodu lähedal, siis otsustasime, et viime koti ära ja siis lähme uuesti luurele. Nii saigi ja siis me käisime t6epoolest ka poes. Kodus jätkasime meeldivat vestlust ja mingil hetkel hakkasime vaatama uusimaid vene multikaid. Lahedad olid need! Mulle meenus vahepeal, et s6ber pidi meid vaid natuke saatma tulema. Kell oli saanud aga märkamatult pool kaksteist. Vaja oli nüüd magama minna, sest homme hommikul ootas mind perearst. Ja liiga siniste silmaalustega ei saanud tema ette ka ilmuda.

Perearsti 6de tegi minuga katseid, ehk siis v6ttis verd ja uuris silmi. Et ma vastasin parameetritele, siis tohtisin talle maksta 300 krooni ja sain oma paberi kätte. Seejärel kihutasin kohe ARKI, kus andsin ära oma paberi, vanad load ja veel 400 krooni. Alates augustikuust tohtisin siis ka lubadele järgi minna, aga et load tuli välja v6tta aasta jooksul, siis mu muremeel natuke lahtus. Järgneva aasta jooskul loodan siiski veel paar korda koduvabariiki siseneda ning ehk 6nnestub mul t6esti ka load siis ära tuua!

R66msal meelel läksin bussi peale (kes teab, kus Tartus ARK asub, teab ka, et bussid on seal üsna haruldane nähtus) ja olin r66mus, et kohe edasi sain. R66m jäi siiski üürikeseks, kuna buss jäi peale kaht peatust seisma ja teatas, et edasi läheme siit 20 minuti pärast!!!!! Samal ajal vaikis silt bussipeatusest sellest pikast vahepeatusest täiesti!!!! MIdagi nii ajuvaba ei ole ma vist küll kunagi näinud, et info järgi s6idab buss kohe kesklinna, kuid tegelikkuses ootab vahepeal 2o minutit. Okse. S6imasin siis bussijuhti (kes, nojah, selles ju tegelikult süüdi ei olnud, aga keegi pidi ju mu viha endale saama!) ja hakkasin jala edasi minema. Et mul oli aga veel kohtumisi ette näha, siis kohtusin nendega ära ja keskpäeva paiku s6itsin edasi Tallinnasse, kus ootasid mind järjekorras kaks meest.

Nendest kahest kohtumisest ei taha ma pikemalt midagi rääkida, sest kulgesid m6lemad vastu igasuguseid ootuseid ja ütleme nii, et täiesti vastupidises suunas, kui alguses arvata. Natuke paha hakkas sellest k6igest. Ja imelik oli olla pärast. Ja kurb ka. Ja viha tegi eelk6ige. Kui ma kesköö paiku venna juurde j6udsin, kus juba ootas minu Saksamaale s6itmiseks valmis tütreke, siis olin lihtsalt ainult vihane. Mitte tema peale loomulikult, aga vist meeste peale ja selle peale, et k6ik läks teisit kui oli vaja.
Hommikul ärkasin pool kuus, et panna R takso peale. Ja et ma olin ikka veel üsna vihane eelmise 6htu sündmuste peale, siis ma ei saanud ka hommikul mitte magada. Kui ma aga natuke aega hiljem taas linna läksin, siis oli viha natuke lahtunud ja ma m6tlesin uue plaani peale.

Nii, sellel 6htul siis, oli kätte j6udnud juba neljapäev, j6udsin l6puks ema juurde. Tuletan meelde, et kotis oli mul ülimalt haisev juust, mis pidi juba esmaspäeval kohale j6udma, jah. Märg pesu oli vahepeal ära kuivanud, kuid samas v6tnud külge ka haisva juustu haisu, mis levis r66msasti kogu kotis!!!

Pärnusse j6udes p6kkus minuga veel üks ürgaegne s6branna, kellega koos siis s6itsime l6puks mu ema juurde, et teha sauna ja v6tta üks 6lu v6i paar. Selle peale pean ütlema, et alates esimesest 6htust saadik ei olnud läinud ühtegi päeva ilma 6lleta - jube, arvestades seda, et olen peaaegu täiesti karsklaseks hakanud Saksamaal. Eestis olles k6ht nagu loksus kogu aeg 6llest! No igatahes tegime sauna ja oli hirmus m6nus k6ik seal. S6branna kriitilisi jutte meestest kuulates läks mul oma viha natuke meelest isegi ära. Mis oli tore.

Sai järgmine hommik ja päev ning oli reede. Et pühapäeval pidin jutlustama Viljandimaal, siis v6tsin kohaliku 6petajaga msn-itsi ühendust, et kirjakohti kokku leppida. Ülejäänud päeva veetsin oma juustu järgi haisvat pesu pestes ja jutlust kirjutades. Oli m6nus niimoodi natuke asjatada ja vahepeal lihtsalt p66sastikku vaadata. Jutlus sai isegi valmis.

Laupäeval oli meil plaan minna P6hja-Eestisse mu vana tädi vaatama, kes sellel sügisel saab 97 ja kes on k6ik oma seitse venda üle elanud. V6tsin oma vennalt bussi ning panime emaga ajama. Tädi juurde j6udes oli muidugi pilt üsna masendav: minu ergas tädikene, kes seni k6ik oma asjad ise on korda ajanud ning oma elu eest hoolitsenud, lamas voodis, ja oli nii-nii pisike ning j6uetu. Ülimalt kurb vaatepilt sellele, kes teab, milline tädi oma parematel päevadel on olnud. Kui ma teda nägin, hakkasid pisarad ise silmist voolama, tahes v6i tahtmata. (Täpselt samamoodi, nagu telekast laulupidu vaadates...). Püüdsin v6imalikult pisaratevabalt tädiga juttu ajada, sest ta ise oli nii r66msameelne ja ärgas. Samal ajal oli ta nii valmis siit ilmast ära minema ja teadlikult tahtis seda. Ta ütles, et vot praegu on just 6ige aeg - on suvi ja ma olen praegu voodis ja no, kellele seda jama vaja on. Kui ma temaga hüvasti jätsin ja ta minust voodile istuma jäi (jah, ta tahtis ilmtingimata istuma!), siis vaatas ta niiii äraseletatud pilguga taeva poole, et ... ma ei tea... seda pilku ei ole v6imalik kirjeldada! Minul pisarad jälle lihtsalt voolasid. Ja natuke sadas vihma ka.

Kui hakkasime kodu poole s6itma, elimineerisime veel ühe purjus juhi teelt, st ma vähemalt teatasin politseile. Edasi kulges s6it rahulikult ja me olime üsna inimeste ajal kodus tagasi.

Hiljem istusin jälle msn-is ja vestlesin selle kiriku6petajaga. Selgus, et ta on täitsa segi ajanud selle, et ma homme laekuma pidin ja ta oli ka ise jutluse kirjutanud ja oli sellepärast isegi folgilt koju läinud ja nüüd üsna 6nnetu, et k6ik niimoodi oli läinud. Jäime aga selle juurde, et ma järgmisel hommikul sinna lähen ja jutlustan.

See oli üks imelik käik, pean tunnistama. Esiteks pidin nagunii hirmsasti vaeva nägema, et sinna 6igeks ajaks j6uda ning temal ilmselt ei olnud eriti aimu, kui palju ma selleks orgunnima pidin. No oli sellega kuidas oli, kui me kirikusse j6udsime, siis oli kogu tutvustamistseremoonia minu jaoks natuke imelik - olen vist sakslaste suure viisakusega nii ära harjunud, et eestlaste ülim familiaarsus mulle isegi närvidele käib. Teenistusega saime igal juhul ühele poole ja pärast ajasime veel ka koguduseliikmetega pisut juttugi. Eesti ju väikene.

Peale teenistust vedelesime natuke aias, kuni tuli matus ja sel ajal ma tegin jälle midagi kasulikku ja kirjutasin ära oma uue CV. Sest vanad läksid ju k6ik kaduma sellega, kui Matthias kaotas ära kogu minu kasutuses olnud arvuti sisu. Tore mees oli! Not!!!!! Peale matust kihutasime folgile ja kuna autoaknad ei läinud kinni, siis tekkis t6mbetuul ja ma teadsin, et selle tagajärjeks saab olla ainult migreen.

Folgil oli tore, seal sai näha jälle hulgaliselt "vanu" inimesi ning isegi ühtedega neist pärast autoga koju! Mis oli hirmus tore! Ei tahtnud ma enam jääda ööseks kuhugi küla peale! Sest mul oli ju jäänud veel vaid paar päeva kodus.

Esmaspäeva veetsin garaazhi koristades. Vedasin omi ja Matthiase vanu kaste siia-sinna ja tegin seal natuke ruumi. Püüdsin Matthiase asju pööningule vedada, aga j6ud sai lihtsalt otsa. Aga no, küll ikka oli palju neid tema kaste! uskumatu! Kümnest kastist kolm lubasin mammal ära visata, ülejäänud panin praegu kuhugi silma alt ära ja kirjutasin mehikesele s6numi, et no millal sa need asjad ära viid. Siiamaani ta igatahes vastanud ei ole. No eks ma siis ilmselt tasahilju tühjendan neid kaste, raamatud siis ehk antikvariaati, muu kraamiga vaatab kuidas saab. Ei tea. Ega ei viitsi väga vaeva näha, aga mammal jalust peab nad kuidagi ära toimetama. (Jälle teeb lihtsalt viha see, et ta kunagi k6ik need kastid üldse Eestisse vedas. Ja samal ajal polnud need üldse niiväga tähtsad! Näha ikka kohe, et tal puudub oskus asju selekteerida oluliseks ja mitteoluliseks. Samuti on muude prioriteetidega elus!!!!)

Teisipäeval pidi tulema külla Lea, aga auto läinud tal katki. Mina käisin veel Pärnus sugulastel külas ja tegin kindlaks, et pean juba 6htul Pärnus olema, sest kell 2.20 pean minema bussiga Riiga, et sealt hommikul lennukile minna. Venna juures Pärnus 6htul olles kohtusin veel ootamatult teistegi sugulastega (meil on neid muide hirmus palju :) ja siis tukkusin veel paar tundi ning siis olingi teel bussile ja siis Riiga. Nii saigi. Kodus Frankfurdis olin järgmisel päeval kell 16.30, nii et see teekond kestis 14 tundi. Öö oli jäänud üsna pisteliseks, k6ige kauem saingi järjest magada lennujaamas, tervelt kolm tundi! Ja siis pidin minema 6htul tööle oma esimesse öövahetusse.

Öövahetus ei olnudki aga nii hirmus, kui ma alguses kartsin. Kirjutasin ära ühe unustatud protokolli ja nii sai siis veel ka midagi kasulikku tehtud lisaks sellele, et püüdsin tööl lihtsalt silmi lahti hoida. Ahjaa - tellisin ülihead tai sööki, mida siis s6in terve öö.

Täna nautisin täiega seda, et olen taas Frankfurdis. Kui olin end välja maganud, vedelesin natuke niisama kodus, pakkisin veel viimased asjad lahti ja siis läksin poodi. Ilm oli kuum ja hea ning nii m6nus oli jälle minna siia poodi ja osta siinseid asju. Pidin täna tulema kaks tundi varem tööle, sest kolleeg Heidi on haigeks jäänud. Ja nüüd ma siis niimoodi olen siin ning püüan öötunde kirjutamisega hajutada. Jube pikk blogi tuli, seda ei viitsi vist küll keegi lugeda, aga mis siis - mul oli vähemalt v6imalus ühelt poolt k6ik ausalt südamelt ära rääkida ja teiselt poolt, nagu juba öeldud, ööaega kasutada. Muide, praegu tuli just raadiost s6num, et Stuttgardi juures on kiirteel üks vastassuunas s6itja. Kole! Kell on kaks ja öö on täies j6us. Teen vist natuke nüüd kohvi ja siis vaatame, mis edasi saab.